Autod on saatanast! Tõsi või!? Aga mis päriselt Eestis autostumise vastu aitaks?
(4)
Igal teisel Eesti elanikul on auto. Autostumine nagu ka linnastumine on jätkuvalt tõusuteel. Autoliiklust tuleb vähendada, sest selle osa kasvuhoonegaaside õhkupaiskamisel on suur. Mis aitaks Eestis autostumise vastu? Ylle Tampere sirvis uuringuid ja kuulas teadlasi.
Eestis elab veidi üle 1,3 miljoni inimese, kellest umbes 60% elab linnades. Statistikaameti rahvastikuprognoosi järgi linnastumine ning suuremate linnade valgumine üle piiride jätkuvad. See omakorda õhutab autostumist.
Trend on olnud otsejoones üles: selle sajandi algusaastatel oli iga kolme elaniku kohta üks sõiduauto. Vabariigi algusaastatel, 1921. aastal registreeriti sõiduautosid aga kõigest 110 ehk 10 000 elaniku kohta üks auto.
Maanteeameti statistika põhjal on tänase seisuga Eestis 1 auto kahe inimese peale ning see arv pigem kasvab. Suur osa linnade lähiümbrusse kolinud inimesest jäävad igapäevaselt linnaga seotuks, käies sinna tööle, kooli, tarbima.
Suburbia ja uusasumite ühistranspordiühendused on kehvapoolsed või olematud ning puudub ühtne võrgustik, mis kataks nii linna kui selle lähialasid. Suburbianil tuleb leida liikumapääsemiseks lahendus ja istuda autorooli.
Statistikaameti andmetel kasvab Eesti linnade rahvaarv tööpäevadel rohkem kui 100 000 inimese võrra nende arvelt, kes suburbiast ja kaugematest valdadest sinna leiba teenima lähevad.
Kõige rohkem – ligi 60 000 – imeb argipäeviti endasse Tallinn. Viimsi, Harku, Rae ja Kiili valdades on hommikuti vaikne, sest enamus on pealinnas tööl.
Linnas on lihtne olla keskkonnasäästlik
Linnas elades on lihtne olla keskkonnasäästlik, eriti kui räägime Tallinnast või Tartust. Linnad on kompaktsed ja kesklinnas puudub vajadus kasutada isegi ühistransporti. Olemas on kergliiklusteed ja äpitaksod.
Pealinnas on oma inimeste jaoks ühistransport tasuta. Lühidalt: linnas elades saab isikliku autota hakkama. Kel vaja, võtab auto lühirendist või laenab pikemaks ajaks.
Eluks vajalikud teenused kolivad inimestele lähemale: näiteks on osa Harjumaa arste avanud praksise Tallinnas, suurtes keskustes, sest enamus arstivisiite tehakse tööajal.
Kontorikvartalites on juuksurid, koolid, lasteaiad – kõik selleks, et samast kohast saaks võimalikult rohkem asju korraga kätte. Linnast väljas elavatele inimestele võib see tähendada paradoksi, kus kodus käiaksegi magamas ja nädalavahetust veetmas.
Linnaserv on keskkonnavaenulik
Ökoloog, PhD Kristjan Piirimäe soovitab enne linnast välja kolimist kainelt järele mõelda, miks seda tehakse: kui küsimus on üksnes odavamas kinnisvarahinnas, siis võiks mõtte suburbianiks saamisest kõrvale heita.
Paari aastaga on kogu hinnavõit kulutatud ebamugavuste lahendamiseks, soetatud auto ja teinegi. Ka vaimne tervis kannatab:
“Eesti mõistes on kõige keskkonnavaenulikum elukoht suburbia, sest see soodustab igapäevast pendelrännet, mida tehakse valdavalt autodega kuna ühistransport on puudulik.”
“Seal, kus peaks olema linna tagamaa, strateegilised põllud ja metsad, on poolurbaanne keskkond, ei linn ega maa. Inimesed kolivad linnast natuke välja, et nautida linna eeliseid, aga samal ajal saada osa ka maal elamise võludest. Aga kui lähemalt vaadata, on nad sunnitud taluma nii linliku kui ka ruraalse keskkonna puudusi,” ütleb Kristjan Piirimäe.
Autostumisega kaasnev häda ja viletsus
Transport tekitab Euroopa Liidus kasvuhoonegaaside heitest veerandi. Kasvuhoonegaaside emissioon sektoris suurenes 19,4% alates aastast 1990, olles Euroopa ainus majandussektor, kus KHG emissioon on suurenenud.
Transport on suurim tervist ja keskkonda kahjustavate lämmastikoksiidide ja müra tekitaja. Autode lisandumine on Euroopa Eestisse toonud: enam pole haruldased tipptunnivälised ummikud linnades. Ka sudutaolist kleepjat ollust võib niisketel madalrõhkkonnapäevadel Tallinnas kogeda.
AMTELI andmetel on viimastel aastatel Eestisse juurde tulnud vanu diiselmootoriga autosid Euroopast, mis siin linnaõhule karutempe teevad. Sealjuures on sisepõlemismootor üks ebaefektiivsemaid leiutisi üldse – tänaseid saavutusi silmas pidades.
Keskkonnaagentuuri infograafikast nähtub, kui ebaefektiivne on ICE auto tegelikult ning kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha.
Ka kõige ökomas mikromootoris kulub auto liigutamisele ainult veerand kütusest. Ülejäänu läheb ebatõhusale mehaanikale ja abiseadmetele – või lihtsalt muutub soojuskadudeks.
Elektriautod pole lahendus
Plaan, minna täielikult üle elektriautodele, ei aita kuidagi autostumise murekohti lahendada. Lisaks plaanitavale elektriautode toetusmeetmele oleks vaja ka elektriliste kergliiklusvahendite ostutoetust: et kui juba elekter, siis ikka täiega.
Eestis on e-autode osakaal marginaalne ja jääb selliseks pikaks ajaks. Automaksu pole kavas, e-autode tarned Eestisse on suure hilinemisega, kaasaegne laadimisvõrk alles areneb, jne. Jätkuvalt tekitab küsimusi kiviaegne elektritootmine, mis võimaliku ajamist saadava kasu nullib.
Elektriautod ei päästa iiklusummikutest, transpordisektori hõlmatud suurtest maa-aladest ega aita vähendada liiklusõnnetusi (ka kõige targem isesõiduk annab lolli juhi käes alla).
Linnad inimestele!
Üleskutse “linnad inimestele!” võib kõlada veidi totralt, aga kui on teada, et üksteise kukil paljukesi koos elavad inimesed avaldavad loodusele väiksemat mõju kui üle linnaääre valguvad autostunud tüübid, siis tuleb alustada linnade inimestele sobivaks disainimisest.
“Linlaste ökojalajälg on oluliselt väiksem kui pendeldajatel. Kui plussid ja miinused kokku lüüa, on linnastumine loodusele hea: oleks palju hullem kui rahvaarv kasvaks igal pool looduses,” on Kristjan Piirimäe veendunud.
“Loodus tänab neid, kes elavad üksteise otsa pakituna linnas ja kasutavad lähiteenuseid. Inimese seisukohalt pole see midagi traagilist, linna kolida. Seal on palju hüvesid, on poed ja pargid ja meelelahutus. Mida rohkem nad linnas on, seda vähem kahju loodusele.”
2016. aastal tõi Euroopa Keskkonnagentuur oma liikuvusaruandes välja, et tervist ja keskkonda säästev arukas transpordisüsteem vajab juurutamiseks korraga eri lahendusi: investeeringuid linnaplaneeringusse, eelistatult rohelisemaid liikumisviise, alternatiivkütuste kasutuselevõttu, tõhusat maksusüsteemi, jpm.
Linnade planeerimisele tuleb läheneda teaduspõhiselt ja mitte karta karmimaid nõudeid, nende rakendamist ja kontrolli.
Säästlik ja arukas transport täidab inimeste liikuvusvajadused ja seatud kliimaeesmärgid: linnaõhk on puhtam, liiklust vähem, müra vähem, liiklusõnnetusi ja ummikuid ka vähem.
Aktiivsete liikumisviiside, kõndimise ja jalgrattasõidu soodustamine võib aidata karmide terviseprobleemide vastu nagu südame-veresoonkonna haigused ja rasvumine.
Kokkuvõttes ei ole probleem ainult transpordisüsteemi eri osades – autodes, lennukites, teedes, laevades või kütustes –, vaid selles, et inimesi ja kaupu on vaja viia ühest kohast teise lihtsalt, ohutult ning tõhusalt.
Meil tuleb luua keskkonnasäästlikum, arukam ja terviklikum süsteem, mis rahuldab liikuvusvajadusi kasutajate nõudmiste järgi.
Kliimapoliitilised meetmed autostumise vastu
Tänavu kevadel tutvustati Kliimapoliitika meetmete uuringu kokkuvõtet. Uuringu eesmärgiks oli välja selgitada kulutõhusaimad meetmed Eesti kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks aastatel 2021-2030 Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi välistes sektorites.
Analüüsitud viiest sektorist leidub kõige enam heitkoguste vähendamise potentsiaali transpordis ja peamiselt just maanteetranspordis, mis on kõige mahukam ja olulisem sektor.
Kuna maanteetranspordi heitkogustest suurima osatähtsuse moodustavad just sõiduautod, siis on ka enamik uuringus käsitletud transpordisektorit puudutavaid meetmeid suunatud autoliikluse vähendamisele.
Mis võiks päriselt aidata autostumise vastu?
- sõidukite ökonoomne juhtimine
- kergliikluse arendamine
- ühistranspordi kättesaadavuse suurendamine
- Tallinna ummikumaks
- linnade komplekssem ruumiline planeerimine
- parkimispoliitika muutmine
- kaugtöö ja e-teenuste arendamine
- autode kooskasutus
- sõidukite teekasutustasud
- sõiduautode registreerimis- ja aastamaks
- elektriautode osakaalu suurenemine
Midagi ei muutu kui ise ei taha
Ärge muretsege, ülaltoodud on lihtsalt ideed, millest suurem osa takerdub ükskõiksuse, poliitilise kemplemise ja administratiivse suutmatuse taha. Põhjendus!? “Raha ei ole”. “Meie ei muuda midagi”.
Eesti sõidukipark on jätkuvalt üks vanemaid ja saastavamaid Euroopas, ja igasuguste meetmete rakendamine on vaevalisem kui Itaalias või Hispaanias, mis on tuntud oma bürokraatlikuse poolest.
Elektriautode toetusmeedet käivitatakse nüüdseks juba peaaegu aasta aega. Oleks ime, kui detsembris toetus realiseeruks. Tegijad pole õnneks lootust kaotanud.
Ja sellelgi on oma vinksud ja vonksud. Algselt suure autopargiga ettevõtete kaasajastamiseks mõeldud meede sai poliitilises tõmbetuules äkki ka eraisikulise mõõte.
Mis jäi rääkimata, on see, et eraisikud peavad saadavalt toetussummalt (maksimaalselt 5000 eurot) maksma tulumaksu ning arvestama saadud raha aastatulu hulka.
Unistamine on tasuta. Ja ärge muretsege, keegi ei sunni teid autost loobuma. Lihtsalt jube mõistlik oleks oma elu ka linnaservas seada nii, et lapsed käivad kodulähedases koolis ja autosõitude arvu ja aegu optimeerida nii, et mitu pereliiget saaksid sama sõidukiga asjad aetud.
Teate, miks see veel hea on? Teil on võimalus kulusid kokku hoida nii, et saate osta kallima ja parema auto. Mis omakorda tähendab, et väike keskkonnategu on juba tehtud: soomlaste uuringust nähtus, et kui kõik ostaksid uuemad autod, oleks õhk puhtam. Isegi ummikutes. Uuem “tavaline” auto on parem kui vana pann.
“Vanadest sokkidest käpiknukkude tegemine ei aita kliimamuutust pidurdada. Aga kui suudetakse vähendada oma eluaseme ja elamise ökojalajälge oluliselt, see oleks väga suure tähtsusega,” ütleb PhD Kristjan Piirimäe.
