1971. aastal Ukrainas, Zaporožje tehases tootmisse jõudnud ZAZ-968 ehk teise generatsiooni Zaporožetsi mudeliuuendus ei erinenud oluliselt eelkäijast, ZAZ-966st.

Alles 1979. aastal selle järel tulnud 968M oli nähtavalt muutunud – kadusid ümarad õhuvõtuavad sõiduki külgedelt.

ZAZ-968 tootmine kestis kuni 1980. aastani, ning neid müüdi üle maailma rohkem kui miljon. Kui Eestis anti sapakale hüüdnimeks “seebikarp”, siis vene keelt kõnelevad omanikud kutsusid just nende külgmiste lisanduste ehk “kõrvade” pärast autot Tšeburaškaks. Tänapäeval on see mudel autoentusiastide poolt hinnatud ja taga otsitud.

Ajakiri Kолеса kogus kokku sapakasõprade kogemused ning reastas viis põhjust, miks armastada, ja viis põhjust, miks ZAZ-968 -t vihata. Ehk on see lustakas lugemine abiks neile, kes kaaluvad, kas soetada oma harulduste kollektsiooni üks kõrvik või siiski mitte.

Rikas rahvaluule otse foorumist

Vene keele oskajatel piisab ZAZ-968 nime toksimisest otsingumootoritesse koos sõnaga „kommentaarid“, et tavapärase tehnilise joru ja varuosa-otsijate asemel avaneks hoopis hulk mahlakaid lugusid, mis nõretavad õitsvast nõukogude nostalgiast ja meenutustest „seitsmekümne kuuenda“ kohta.

Nõukogude Liidus ehitatud autod pakuvad värvikat jutuainet veel kauaks (see käib nii brutaalse „Patrioti“, miniatuurse „Oka“ kui ka omal ajal moodsa „Pjaterka“ kohta), ent sellist üldrahvalikku armastust kui seda tekitab sapakas, on harva kohata.

Seda huvitavam, et neid, kes on auto suhtes kriitliselt meelestatud, on vähemalt sama palju kui neid, kes sapakat kustumatult armastavad. Ent isegi kõige kirglikumad halvustajad on teatud aspektides ZAZ-968 suhtes aupaklikud, põhjusel, et tegu on siiski ebatavalise transpordivahendiga.

Etteruttavalt tasub öelda, et läbi ja lõhki autoinimesi alljärgnev vaevalt üllatab, eriti kui nad on ZAZiga tuttavad. Ent need, kes sündisid peale selle imemasina aega, saavad nautida avastamisrõõmu ja lugeda, milline automaailm veel alles hiljuti oli.