ARVAMUS | Miks põdrad inimesi tapavad

 (45)
ARVAMUS | Miks põdrad inimesi tapavad
Kuidas võiks ja saaks keegi nendele eeslitele otsa sõita?Uku Tampere

Päev enne suvist pööripäeva silkas põder Kohtla-Järve kandis pahaaimamatult üle tee ja sai löögi autolt. Õhku paiskunud põdra õhulend lõppes teises suunas liikunud sõiduauto esiklaasis ning hukkus kaasreisija. Sarnaseid uudiseid on liiga palju. Kas ja mida kõrva taha panna ning edaspidi teisiti teha?

Mida põder üldse maanteel teeb?

"Tal on metsast vaja minna metsa. Üle maantee, üle jõe, üle raudtee," rääkis zooloog Aleksei Turovski möödunud aasta Viru Folki keskkonnaprogrammi raames toimunud arutelul. Tol arutelul liiga palju inimesi ei olnud, sest ilus ilm ja õlu ja grillvorst...

Turovski selgitas, et tavaliselt põder näeb liikuvaid asju ja eriti ei karda. Kui miski ei hirmuta, pole hunti ja keegi ei tuututa. Aga kui liikuv asi looma nähes hakkab kiirust vähendama, siis loom arvab, et see asi tahab teda vähemalt ära süüa ja kui see asi jääb seisma, on loom enda arvates hädas. Turovski sõnul on teine mure veel - loomad ei mõista kiirust, mis ületab 60–70 km/h.

See selleks, igatahes mõtleb põder, et kõik on okei, ma lähen üle tee. Sellest polegi hullu, kui autosid parajasti ei ole.

Seotud lood:

Sellest polegi hullu ka siis kui läheneva auto juht hoiab kenasti kahe käega roolist kinni, ei ületa kiirust, sõidab oludele vastava kiirusega ega vahi mujale. On kaine ning oskab jälgida ka tee servale.

Kindlasti tuleb üks kivi loopida autojuhtide kapsaaeda, sest suurt osa loomadele otsasõite saaks vältida, kui juhtimise ajal tegeleda juhtimisega.

Alati ei taipa ma seda, ei inimese ega abipolitseinikuna, kuidas on päriselt võimalik põdrale otsa sõita päevavalges nn kiirteelõigul, kus kahel pool on lagedat ala mitukümmend meetrit.

Näiteks isegi siin Ameerikamaalt pärit videos võib küsida, miks looma ei märgatud - eriti kui teine põder põllu peal ja tee ääres autod seisavad - kiirust tulnuks vähendada juba varem:

Kitsed on agressiivsemad tüübid - on heina sees maanteekraavis peidus ja siis kihutavad üle tee. Tavaliselt kusjuures karjakesi, nii et hooletu autojuht tunneb end juba olukorra võitjana, kui veel kaks kitse võpsikust teele tormavad. Aga siiski... see pole ju uudis ega paratamatus.

Iga liiklussurm on üleliigne

Vahet ei ole, kas inimene sõidab ennast või kellegi teise surnuks purjus peaga, kihutades või lömastab autos sõitja läbi esiklaasi lendav põder, metssiga, kits, teine auto.

Tulemus on sama - täiesti mõttetu surm, mis liiga tihti oleks üldsegi ärahoitav, kui keegi oleks hoolikam, rakendaks mõtlemisvõimet, paneks lihtsalt tähele, sõidaks aeglasemalt...

See on põhjus, miks Maanteeamet ja Politsei- ja Piirivalveamet teevad ennetuskampaaniaid ja nagu katkised grammofonid nämmutavad ühte ja sama mantrat aastast aastasse: roolis ei loe, roolis ei joo, kiirus tapab, järgi piirkiirust, omasid ei lasta täis peaga rooli ja nii edasi.

Selle taga on lootus, et vähemalt üks, aga loodetavasti mitu inimest mõtlevad kaks korda, enne kui mingi rumalusega hakkama saavad.

Jämedalt kolmandik liiklusõnnetustest juhtub seetõttu, et juht valis vale sõidukiiruse.

Ametlikult saab kõrvaliste tegevuste tõttu roolis otsa kümmekond inimest, aga siin on tegelikkus ilmselt sootuks midagi muud.

Vahel on lihtsalt halb õnn

Ma ei tea piisavalt palju fakte viie päeva tagusest õnnetusest, küll aga kujutan väga hästi ette, mida tundsid ja tegid need inimesed nende paari-kolme sekundi jooksul, mil põder ilmus, käis pauk, loom lendas õhus ja maandus.

Loe veel

Mitu halba asja sattusid ühte kokku ning heleda taevaga suvises öös ongi väga raske, kui mitte võimatu näha metsaviiru taustal tumedat põtra.

Aga siis tuleb küsida, et mida pidanuks üks või teine sellistes tingimustes teisiti tegema, et halba õnne eemal hoida?

Fakt: Keskendunud autojuht vajab reageerimiseks vähemalt üht sekundit.

Öises väsimuses ja näiteks kaassõitjaga juttu ajades võib reageerimiseks kuluda isegi mitu sekundit. Näiteks on võimalik, et vastu tulnud auto juht sai põdrast teadlikuks alles siis, kui see esiklaasi purustas.

Ette heita on siinkohal raske, lihtsalt füüsika, bioloogia, optika, füsioloogia ning mitu halba asja samas mõnesekundilises ajaaknas. Aga kui kõik nii halb on, siis peaks ju reageerima?

Ikka see pagana sõidukiirus

Aga kas see ikka on halb õnn ja paratamatus? Sõidukiirusest ja selle piiramisest on oksendamiseni räägitud. Räägime veel, äkki siis jääb midagi külge!

Eestis nähakse suurimat lubatud sõidukiirust nagu inimõigust. Eestlase olemus ongi ehk kõige paremini kokku võetud sketšis "Pean saama Eurovisioonile, muidu suren."

Pean saama võiks olla Eesti rahvuslause, sest kõike peab justkui saama. Sealhulgas ka 90 km/h sõita, 120 km/h sõita ja mida iganes veel, isegi kui see mõistlik ei ole.

Isegi liiklusseadus ütleb, et kui nähtavus väheneb, tuleb ka sõidukiirust vähendada. Üldreegel on selline, et juht peab liikuma sellise kiirusega, et tal õnnestub auto peatada selle ala jooksul, mis on nähtav.

Kaugtuledega sõites kiiremini, lähituledega aeglasemalt, pimedas kurvis ja kitsal teel veelgi aeglasemalt.

Kiirus tekitab sõiduki peatumisteekonnal meeletu erinevuse, sest liikumisenergia on kiirusest ruutsõltuvuses. Lihtsustatult öeldes: vähendades kiirust veerandi võrra, väheneb peatumisteekond poole võrra.

Teinegi sõiduki peatamisega seotud väärarusaam tugineb tegelikult puudulikul füüsika põhimõtete tajumisel. Paljud juhid leiavad, et ainus komponent, mis kiiruse kasvades muutub, on pidurdusteekond.

Kuid tuleb meeles pidada, et pidurdusteekond on ainult üks peatumisteekonna komponent. Lisaks on veel ka reageerimisaeg, mis on eriti väikestel kiirustel suure tähtsusega.

Mõtle selle peale järgmine kord, kui pimedas metsavahelisel maanteel lähituledega pingsalt 90 km/h suurimat lubatud sõidukiirust hoida üritad. Või noh, tegelikult sõidad sa ju vähemalt +10 km/h, sest nii on kombeks. Jah, sa tohid, aga kas ka pead?