Natuke kuninglikku sugu, mitte päris kuningakojast, vaid rohkem kusagilt mõisast, natuke nurjatu – ta on selline karistamatuse tundega neiu, kirjutab ajaveeb Andruse mootorrattad.

Eelarvamused

Ma tõesti ei arvanud, et see mootorratas mulle meeldib. Peamiselt pelgasin kogu olemasoleva elektroonika jõudmist ratastesse. Veojõukontroll, wheelie-kontroll, ABS, kalde- ja kõik muud võimalikud andurid.

Üks asi, mis mind alati rataste juures tõmmanud, on see, et sõitja on sama tähtis kui ratas, kui mitte tähtsamgi. Õige mehe käes võib väga vilets ja vanapoolne ratas olla kiirem või suuta rohkem kui täielik tehnika lõppsõna viletsa mehe käes.

Richard Hammond kirjutas kunagi Top Geari juhtkirjas, et tema vajab ratast, et edasi liikuda, aga ratas vajab teda, ilma juhita kukus kaherattaline tänaval ümber ja oleks kõige abitum üldse. Koos loome täiuslikkuse.

Kui näed tavalist ratast tagarattasse minemas või driftimas mõtled, et äge sõitja. Nüüd selle elektroonikaga aga tahes-tahtmata mõtled, kas see on mees või ratas, mis nii hästi sõidab, seega natuke nagu alavääristab mehe rolli.

Ratas maksab koos Acrapoviciga 18K euri! 18K naked mootorratta eest? Ning kolmandaks ilu on küll vaataja silmades ja mitmete teiste meelest ma eksin, aga minu meelest on ta õrnalt kole – vähemalt esiots. Tagaots, ühepoolse kiige ja selle elusaleda sadulaga on imeline, aga esimene pool… Noh Mart Lajal ütleb, et õrnalt picassolik, selline sürrealistlik.

Järgnev tõestab täiega, et mootorratast ei saa paberilt numbreid ja pilte vaadates osta. Ikka sõitma peab! Nagu ikka proovin temaga kõike: maanteed, linna, lühikest otsa, pikka otsa, eksisin ka kruusateele.

Müra ja linnasõit

Päris ausalt öeldes võttis sellel neiul täpselt viis minutit, et mu arvamust muuta.

Keerasin Jälgimäe teelt linna poole. Sõit käis nõnda: autode vahelt foori ette, rohelise tulega tagarattasse, kuni vaja järgmise foori jaoks pidurdada, siis uuesti rohelisega tagarattasse, kuni jälle vaja pidurdada. Nagu väike tantsukava.

Mootor veab nagu loom, wheelied tulevad kõige lihtsamalt üldse ning see ei ole veel parim osa. Parim osa Superduke`i juures on see heli. Tehke mis tahate, aga see on ilmselt kõige imelisema häälega ratas üldse.

See Acrapovic ja V2 mootor koos kõlavad nagu… Ma ei suuda leida sõna, mis seda adekvaatselt kirjeldaks. Isegi kui sul pole mootorratturina tahtmist kunagi sellega sõita, siis mine tee üks retk Jälgimäele ja palu neil ratas korraks poes käima panna.

Kui see heli sul südant kiiremini lööma ei pane, siis pole rattad päris sinu teema. Ma võiksin sellest helist eraldi blogipostituse teha. See Acrapovic, mis mu testirattal küljes, maksab 2500 eurot ja on väärt igat senti.

Kui kiirendada, siis ta paugub nagu kuulipildur, kui pidurdada ja gaas maha võtta, lööb järellööke nagu radioaktiivne popkorn mikrolaineahjus.

Kui maanteelt asulasse sõita ja kuuendast käigust kolmandasse aeglustada, siis iga käiguga tuleb kümmekond väikest pauku, nagu äikesepilv läheneks kaugelt. Videost on natuke seda kuulda ja leeki näha.

Kui pikemalt pöördeid anda, näiteks mööduda kellestki ja siis aeglustada, paugub paar kõvemat ja tugevamat. Nagu hertsoginna käratades:”EEST, TALUPOEG!”

Kui pimedas sõitsin, siis upitasin ennast aeg-ajalt vaatama, kuidas 5-10 cm sinine leek sumpsist välja käib. Lihtsalt imeline!

Linn on üldse selle ratta pärusmaa, ridade vahel sõelumine, tagarattas sõitmine, kummipõletamine ja üldine huligaanitsemine – selleks ongi Superduke 1290 mõeldud. Streetfighter oma parimas!

Lühikesed otsad on temaga nii mõnusad, et otsid pidevalt põhjuseid, miks mingeid asjatoimetusi tegema minna. Näieks ma palusin abikaasat, et lubaks mul poodi piima järele minna.

Maantee

Nagu naked-ratta puhul arvata võib, siis pikamaa otsad pole päris ta lemmikmuusika, kuid ta saab sellega hakkama. Võib-olla on tegemist selle vildaka esiotsaga, aga kuidagi suudab ta tuule sinust mööda juhtida vaatamata sellele, et tal esiklaas ja gondel täielikult puudub.

Selgelt on tunda, et tuuletunnelis veetis ratas suure aja oma arendusest. Isega 160+ kiirused on väga talutavad, 200+ kiiruse juures hakkab jakk seljast minema, aga seda juhtub ka bike'iga.

Amordid on jäigad, viletsal asfaldil tunneb igat jõnksu ka kätes. Muidugi saab amorte reguleerida. Ehk natuke segaseks jäi mulle, miks KTM ei pannud oma tänavasõidu lipulaeva elektooniliselt muudetavaid amorte, et need sport-seades oleksid jäigad ja tänava-seades pehmemad.

Lisaks isiklikult oleks tahtnud kätesoojendusi, tean, et Superduke on sportratas, aga BMW paneb isegi oma super-hüper S1000le standardvarustuses kätesoojendused. Arvestades ratta hinda ja turuasetust, oleks võinud arvata, et see tuleb kõikvõimalikud lisad küljes.*

Poola-Eesti otsi iganädalaselt sellega küll teha ei tahaks, aga ühepäevast Hiiumaa – Lääne-Virumaa otsa saime lihtsasti tehtud.

* 2015. aasta novembris ehk kaks kuud pärast selle postituse avaldamist tuli välja Superduke GT, koos elektriliselt seadistatavate vedrustuse, kätesoojenduste ja püsikiirusehoidjaga. Hea, kui mõnikord täppi läheb, et miks midagi puudu on.

Elektroonika

Päris ausalt ütlen, et eksisin oma mõtetes elektroonika koha pealt täielikult. Veojõukontroll ei võta sõidumõnust mitte midagi ära, vaid annab juurde. See ei sekku enne, kui mustus on juba täiega ventikasse lennanud ehk alles siis, kui suure tõenäosusega hädas oled.

Keerasin kurvist välja, õhtune madal päike paistis otse silma ja ei pannud tähele, et kurvis oli värskelt pinnatud nelinurkne kast (ilmselt mingi augutäide), nii kui gaasi peale keerasin, astus taguots välja.

Enne, kui ma suutsin arugi saada ja midagi teha, tuli veojõukontroll vahele ja päästis mu naha. Võib-olla oleksin suutnud ise selle olukorra päästa, võib-olla mitte.

Kui oma tonnisest Gixxerist kirjutasin, siis mainisin, kuidas tundsin, et mu draakon on küll äge ja müstiliselt võimas, kuid kogu aeg tundsin, et ta võib mu pea otsast hammustada. Selle rattaga nii ei ole, sul oleks nagu lisaingel, kes su üle valvab.

Jäin Hiiumaalt tagasi tulles hiljapeale, sõitsin kõige pisemaid teid Järva-Jaanist Kiltsi, pime, asfalt külm ja niiske ning suvalistesse kohtadesse olid traktorid muda teele jätnud – tundsin ennast miljon korda enesekindlamalt kui oma tonnise superbike'iga.

Superduke'iga naudid sõitu nii palju rohkem. Kui lähed seda ratast ostma, saad naisele täie tõsidusega väita, et ostad maailma ühe kõige turvalisema ratta, samal ajal saades ka ühe kõige võimsama.

Ning arutleda selle üle, kumb on rohkem tegija, kas ratas või mees, oleks sama hea kui vaielda naisega pärast imelist seksi, kes rohkem tööd tegi!

Kui sa tahad linnas kummi vilistada või kruusal driftida, siis käib veojõukontroll mõne nupuvajutusega välja.

Kui sa oled motoGP sõitja, siis sul pole seda elektroonikat vaja, aga kui sa oled tavaline surelik nagu mina, kes tahab lihtsalt rattasõitu nautida, siis annab veojõukontroll väga palju sõidumõnu juurde.

Kui enne Superduke'iga sõitmist avasin, et kunagi ei taha endale ratast sellise elektroonikaga, siis nüüd ei taha enam tänavat sõita ilma sellise süsteemita.

Kokkuvõtteks

Jah, sõbrad võivad mõtiskleda, kas sina sõidad väga hästi või teeb seda su ratas ja et ta on kallis või kole.

Esimese viie minutiga Pärnu maanteel lõbutsedes tundsin, et tagarattasse ajamine ja paugutamine on nii äge, heli nii imeline ja lisaelekter annab sellise meelerahu ja enesekindluse, et mis vahet seal on?

Sõita on nii hea, et sul on õige ruttu täiesti suva, mida kolmandad osapooled arvavad.