Lisaks põnnile ja tema issile vaatavad nüüd minu poole ka kõik need lähedal viibivad jalakäijad ja autosõitjad, kelle tähelepanu madal punane sportauto seni polnud köitnud. Kas-see-ongi-Ferrari kargab paigalt kui kahurist väljatulistatult, tahhomeetri skaala LED-ekraanil värvub kollaseks, aga enne, kui topeltsiduriga käigukasti tarkvara jõuab mingeid käske jagama hakata, on seadusega lubatud maksimaaltempo käes. Lasen gaasipedaali järele ning tõmban kolm korda parempoolset käiguvahetushooba – linnakiirusel on igati paslik neljanda käiguga kruiisida.
Punane, madal, katuseta, sportlik, aga mitte Ferrari – see ongi Alfa Romeo 4C Spider

Muidugi pole see Ferrari. Aga võrdlus Ferrariga ei mõju sugugi kohatult ning too tundmatu noor autohuviline seal ristmikul oli absoluutselt õigel teel. Sest Alfa Romeo 4C Spider on midagi sellist, millele pahatahtlikum kommentaator võiks anda hüüdnimeks „vaese mehe Ferrari“.

Vaatame punkt punkti haaval. Sportlik? Pole kahtlustki. Tähelepanu püüdev? Igatahes! Eksklusiivne? Seegi peab paika. Tehtud Itaalias! Süsiniklaminaadist kandmikuga nagu ehtne super- või hüperauto! Ja nii edasi.

Tõsi, leidub ka puudujääke. Mootoril on vaid neli silindrit ning töömahtu alla kahe liitri. Ferraridele tüüpilise kriiskava kreissaehääle asemel jaurab selle jõuallikas märksa madalametel toonidel, sest tema tuuridelugeja skaala läheb punaseks juba 6000 minutipöörde peal.