AJALUGU: Kes oli Benz ja mis oli tema auto? Esimene tossav käru?
Carl Friedrich Michael Benz sündis 25. novembril 1844 Karlsruhe lähedal Mühlburgi asulas. Tema ema Josephine Weiland pärines Prantsuse protestantide suguvõsast. Isa Johann Georg Benz oli tubli Badeni katoliiklane, kirjutab Tarkade Klubi.
Vedurijuhina leiba teeninud Johann Benz suri, kui tema poeg oli kaheaastane. Josephine tõotas mehele surivoodil, et võimaldab noorele Carlile korraliku koolihariduse, et see võiks mõne kergema ameti valida. Oma lubaduse täitmiseks üüris hakkaja lesknaine osa perele kuulunud majast välja ning hankis lisateenistust õmblejannana.
Juba gümnaasiumis ilmutas tulevane leiutaja erilist huvi keemia ja füüsika vastu. Järgmisena lõpetas ta Karlsruhe polütehnilise kõrgkooli ja otsustas siis, vastupidiselt ema lootustele, insenerikarjääri kasuks. Praktika tegi Carl läbi veduritehases ning 1866. aastal kolis koos emaga Pforzheimi, kus leidis tööd aurumasinaid tootvas ettevõttes.
Saatuslik ost
Aasta hiljem müüs üks sõber Carlile vabahärra Karl Draisi poolt leiutatud kaherattalise liiklusvahendi, mida tänapäeval tuntakse jalgratta nime all, kuid mida kivisillutise ajastul nimetati sagedamini dresiiniks või kondiväristajaks. Erinevalt originaalist oli uus mudel varustatud pedaalidega, kuid rattad olid sel endiselt puust ja rehvid raudvitstest.
Algul oli Carl Benz oma imesõidukist vaimustuses, kuid õppinud sellega sõitma, otsustas ehitada uue ja mugavama «hobuseta liikuva mootorvankri», millel pidi olema rohkem kui kaks ratast. Iseliikuja pidi saama niisama mugav nagu voorimehekaless ning liikuma mingi muu ajamiga kui inimese enda jõud. Aurumasina puudustega oli Benz oma ameti kaudu hästi kursis ning üsna loogiline oli õnne proovida sisepõlemismootoriga. Kahjuks polnud Carlil oma idee elluviimiseks kapitali ning tema partnerid ei näinud uuel sõidukil (täpselt nagu jalgrattalgi) mingit mõtet.
Olukord muutus 1872. aastal, kui Carl Benz abiellus ja asutas Mannheimi linnas omaenda ettevõtte. Mööblivalmistaja tütar Bertha Ringer, kel peale kopsaka kaasavara tõi kaasa rohkesti praktilist meelt ning julget pealehakkamist, uskus vankumatult endast viis aastat vanema abikaasa geniaalsusesse. Oma memuaarides kirjeldas Carl Benz suure heldimusega, kuidas nende pere 1879. aasta vana-aastaõhtu töökojas veetis, jälgides, kuidas tema meisterdatud kolmveerandhobujõuline mootor tervenisti tund aega järjest töötas.
Mootorist mootorvankrini
Kuna neljataktilisele sisepõlemismootorile oli Nicolaus Otto juba patendi võtnud, otsustas Carl Benz algul kasutada kahetaktilist mootorit. Niipea kui neljataktilise mootori ehitamise õigused vabaks anti, asus Benz oma varianti looma ja seekord õnnestus tal kiiresti edu saavutada.
1885. aasta kevadel valminud kolmerattalise iseliikujaga tegi leiutaja oma töökoja õuel esimese proovisõidu – see jäi veidi alla saja meetri pikkuseks. Järgnevad katsetused linnatänavatel ei kujunenud kuigi edukaks ja auto tuli käsitsi töökotta tagasi lükata.
Mannheimi kodanikud, kes kunagi olid Karl Draisi jalgratast naeruvääristanud, laitsid ka Carl Benzi iseliikuja üksmeelselt maha. Kõige kaastundlikumad pealtvaatajad arvasid, et autol kui sellisel pole mingit praktilist väärtust, sest maailmas on juba piisavalt palju hobuseid, troskasid ja kalesse. Keegi berliinlane soovitas Benzile: «Kui minul oleks sihuke tossav käru, jääksin ma parema meelega koju ega julgeks tükk aega kaaskodanike silme alla sattuda.»
Aasta lõpus õnnestus alistada esimene kilomeeter ning seejärel õhutas Bertha Benz abikaasat oma leiutisele patenti võtma. Selle 2. novembril 1886 väljaantud dokumendi sissejuhatuses oli öeldud: «Käesoleva konstruktsiooni eesmärgiks on edasi liigutada kergeid sõidukeid ja väiksemaid laevu, mis suudaksid peale võtta 1–4 reisijat.» Laevu polnud mainitud juhuslikult – aasta varem (aprillis 1885) oli Cannstattis tegutsev Gottlieb Daimler koos Wilhelm Maybachiga patenteerinud kiirekäigulise kerge bensiinimootori, mis arendas suuremat võimsust kui Benzi oma. Daimler kavatses oma leiutist muuhulgas ka paadimootorina kasutada ning Benz üritas vanemat ja kogenumat konkurenti eksiteele viia, sest tegelikult veesõidukid teda ei huvitanud.
Aasta hiljem (1887) demonstreeriti kolmerattalist mootorvankrit nimega Benz Patent-Motorwagen Pariisi näitusel, kus see, tõe juurde jäädes, suurt tähelepanu ei pälvinud. Tuleb tunnistada, et Benz oli kogu oma energia mootori ja süütesüsteemi peale kulutanud ning välimuselt meenutas patentauto kalessi, millele jõuseade oli hiljem lisatud. Sama teed oli, muide, läinud Gottlieb Daimler, kuid tema sõidukil oli kolme asemel neli ratast. Benz polnud unustanud ka oma valusaid kogemusi jalgrattasõidu õppimise päevilt – tema sõidukil olid filigraansete metallkodarate ja täiskummist rehvidega rattad.
Bertha Benz ja ärandatud auto
Ühel 1888. aasta augustihommikul, valmistudes oma sõiduki kolmandat eksemplari Münchenis toimuvale tehnikanäitusele saatma, avastas Carl Benz, et ta on langenud maailma esimese autoärandamise ohvriks. Ühtlasi olid kadunud nii tema naine kui ka mõlemad pojad, 15aastane Eugen ja 13aastane Richard. Alles õhtul sai maruvihane leiutaja oma naiselt telegrammi: «Jõudsime õnnelikult Pforzheimi.» Esimene üle saja kilomeetri pikkune autosõit oli teoks saanud.
Tagantjärele on paljud autoajaloolased kirjeldanud toimunut hiilgava PR-ideena, mille peale olevat tulnud Bertha Benz. Carl Benzi memuaaridest selgub siiski, et reis oli tema noorema poja Richardi idee ning noorukid otsustasid emale augu pähe rääkida, sest isa poleks ealeski nõustunud oma leiutist nende kätte usaldama.
Veelgi populaarsem legend räägib, et Bertha olevat kogu tee autot juhtinud. 1988. aastal, kui ajaloolisest reisist oli möödunud sada aastat, avati Saksamaal mitu monumenti ja vermiti rohkesti mälestusmedaleid, kus just Berthat tituleeriti «esimeseks naiseks rooli taga». Ometi kinnitasid nii sõidust osavõtjad kui selle pealtnägijad, et tegelikult juhtis sõidukit ikkagi Eugen Benz. Ema istus tema kõrval ja noorem vend Richard oli mahutatud tillukesele lisaistmele. Järsematel tõusudel pandi rooli taha Richard ning kaassõitjad lükkasid sõidukit tagant. Samas on tõsi see, et Bertha Benz ohverdas oma sukapaela, et auto süütesüsteemi juhet isoleerida, ja kübaranõela, millega puhastati umbeläinud kütusetoru.
Kogu 106 kilomeetri pikkune teekond kestis koidikust päikeseloojanguni, sest kütuse tankimiseks ning piduriklotside ja kettülekande remondiks tuli teha mitu vahepeatust. Marsruudile jäänud külades ja asulates tekitas hobuseta liikuv kaless suurt furoori ning enamik pealtnägijaid pooldas arvamust, et nii jubedat müra tekitav monstrum saab liikuda ainult kellamehhanismi abil.
Benzist Daimler-Benzini
Kokkuvõttes aitas see reis Benzi leiutist Saksamaal reklaamida ning üsna ootuspäraselt pälvis Benz Patent-Motorwagen Müncheni näitusel kuldmedali. Ühtlasi sai selgeks, et konstruktsioon vajab täiustamist. Benzi kolmerattaline mootorvanker, mis kõige edukamaks osutus hoopis Prantsusmaal, sai mahukama kütusepaagi ja spetsiaalse käigu tõusude võtmiseks. Järgmine variant, neljarattaline Viktoria (1893), oli varustatud keskliigendiga roolimehhanismiga, mida on peetud ka Carl Benzi suurimaks panuseks autoasjandusse. Viktoria kujunes muuseas esimeseks tõeliselt edukaks mudeliks, mille müügiarvud ületasid Daimleri autode omi.
Benzi firma esimene seerias toodetud auto oli Viktoria odavam ja kergem edasiarendus Velo (1894), mida valmistati kokku 134 eksemplari. Tänu Viktoriale ja Velole võis Mannheim veel sajandivahetusel hoobelda maailma autotööstuse pealinna tiitliga, kuid seda au polnud sakslastele jäänud enam kauaks.
Papa Benz suri 1926. aasta aprillis 84 aasta vanuselt kopsupõletikku. Selleks ajaks oli ta oma firma juhtimisest loobunud ja jälgis varjamatu pahameelega, kuidas see juba varem hingeheitnud Daimleri kontserniga liitus. Bertha Benz suri 95aastaselt. Sõiduk, millega ta 1888. aastal poegade seltsis lõbusõidu tegi, asub praegu Carl Benzi muuseumis Ladenburgis (Baden-Württemberg), kuigi selle tegelikuks omanikuks on Londoni teadusmuuseum. Tõenäoliselt on see vanim auto kogu maailmas.
Müüt: Carl Benz ja bensiin
Üks legend, mis paistab eriti populaarne olevat ingliskeelsete riikide mälumängijate seas, väidab, et bensiin on samuti nime saanud Carl Benzi järgi, kes olevat seda esimesena autokütusena kasutanud. See pole tõsi – sõna «bensiin» on saksa keelde jõudnud ladinakeelsest bensoest (benzoë), mille eeskujuks oli omakorda araabiakeelne luban jawi, mis algselt tähistas bensoevaiku. Termini bensiin (Benzin) võttis laiemalt kasutusele Saksa keemik Eilhard Mitscherlich (1794–1863).
Carl Benzi esimesed autod kasutasid kütusena hoopis ligroiini ehk toorbensiini, mida tol ajal müüdi apteegis. Heidelbergi lähedal asuv Wieslochi apteek, kust Bertha Benz 1888. aastal läbi sõites ligroiini ostis, reklaamib end tänapäeval maailma esimese tanklana.
