Kui te noogutate YouTube'ist ligi poolteist miljonit korda vaadatud „Bemmi uute kummide" rütmis, kas teate seejuures ka, miks teie saanil on sinivalge neljasektoriline logo? Või kas te seda teate, et BMW autode eelkäijaks võib pidada Briti autot Austin? Või et 20. sajandi viiekümnendate lõpus pidi Mercedes peaaegu BMW omanikuks saama?

BMW kirju ajalugu

Kõigele pani aluse 1913. aastal mees nimega Karl Friedrich Rapp, kes asutas lennukimootorite valmistamise tehase Rapp Motorenwerke. Sinivalged värvid on pärit Baieri liidumaa lipult ning embleem ise kujutab pöörlevat lennukipropellerit. Tänase nime, Bayerische Motoren Werke, sai tehas aastal 1917, kui Esimeses maailmasõjas Austria-Ungari keisririigi telimusel hakati ehitama V12-mootoreid. Aastal 1919 sõlmiti aga Versailles' rahuleping ning BMW-l keelati lennukimootorite tootmine. Tehas valmistas seejärel rongipidureid.

Esimese sõidukina ehitas BMW hoopis mootorratta - pooleliitrine R32 valmis aastal 1923. 1927. aastal alustati Eisenachis autode tootmist, ilmavalgust nägi pisike sõiduk nimega Dixi, inglise Austin Seveni saksa versioon. BMW ostis Dixi Company 1928. aastal ära ja BMW 3/15 oligi esimene „bemm". Teise maailmasõja eelne periood kulmineerus mudelitega 327 ja 328.

Antifašistidest bemmiomanike meelehärmiks ja sõjardite rõõmuks oli BMW Teises maailmasõjas kogu Wehrmachti mootorite ja mootorratastega varustaja ning peamine Luftwaffe lennukimootoritega varustaja.

Sõja järel kahanes BMW väikeseks firmaks, mis vaevu elus püsis. Valmistati väga ilusaid, kuid kalleid ja kommertseduta sõidukeid. 1955. aasta Frankfurdi autonäitusel esitleti nelja võrratut mudelit: limusiini, väikeautot Isetta ning sportautosid 503 ja V8 mootoriga äärmiselt kallist 507. Viimast toodeti vaid 253 tükki ja entsüklopeedia „Klassikalised autod" hinnangul on see kõigi aegade ilusaim BMW üldse.

1959. aastaks oli BMW sedavõrd kehvas seisus, et peaaktsionär Herbert Quandt plaanis äri müüki Daimler-Benzile. Tehase töölised, ametiühing ja juhatuse esimees olid aga selle vastu, Quandt suurendas oma investeeringut ja pööras äri kasvule.

E9 - Eestis ülim haruldus

Kuuekümnendatel esitles BMW Neue Klasse autosid, mis tõstsid ettevõtte 1970. aastateks väga heale järjele. Enimlevinud neist olid mudel 1500 ja 02-seeria, hilisema 3. seeria eelkäija. Arendati ka kupeesid, tänase 6. seeria eelkäijaid. Bertone disainibüroos kujustas Giorgetto Giugiaro V8-mootoriga 3200 CSi, sellele järgnesid 2000 C ja CS ning mudel E9 võimsate kuuesilindriliste 2,8- ja 3-liitriste mootoritega 2800 CS ja 3000 CS. Saadaval oli ka Porschega konkureerinud sissepritsemootoriga 3000 CSi. Sellest arendati välja BMW tippmudelite sekka kuuluv kergversioon CSL, mida rahavasuus ka Batmobile'iks kutsuti.

Eriti nägusat kupeed E9 valmistati aastatel 1968-1975 kokku veidi üle 30 000. Sellise auto leidmine polnudki nii lihtne. BMW esinduses sellekohane info puudus, küll aga teadis vastust internet. Leheküljel www.e21.ee leidus lahe tegelane varjunimega Nuga, ise ka vanema bemmi E21 omanik, kes juhatas teed seni ainsa registrisse kantud isendini. Kuuldavasti on ühe hainina-bemmide entusiasti "kangastelgedel" veel kaks toorikut, millest mõne aja pärast Eesti E9 kogukond lisa saab.

Teisel katsel toodi auto koju

BMW entusiast Michel Pihel oli juba ühe E24 mudeli korda teinud ja ihkas saada ka E9 omanikuks. Selle aegumatu kujustus sarnaneb kõigil teiste "haininadega", eriti meeldis Pihele küljeposti puudumine ukse ja tagumise külgakna vahel.

Rootsist Jonköpingist leidiski Pihel sobiva auto ning läks koos kerespets Tõnis Pesti ja värvispets Marek Petersoniga sellele järele. Auto tundus nähtud piltidel korralik, kuid kohapeal ilmes, et masin on suuresti pahtlist ehitatud ja ost jäi katki.

Järgmisele üritusele mindi papsi bussiga 2007. aasta juunis. 1974. aasta 3.0 CS toodi ära Baierimaaalt Müncheni kandist. Muidu korralik, vaid katuseluugi juures oli roosteuss isukalt toimetanud. Katuse taastamine ongi seni kõige suurem töö olnud, omanik loodab edaspidi lasta vaja minevad keretööd ära teha ja auto üle värvida.

"Autoga kahjuks mingit ajalugu kaasa ei tulnud ja kreeklasest müüja jättis kindlasti palju ka enda teada. Sõita on väga mugav ja 3-liitrine mootor on isegi tänapäeval väga konkurentsivõimeline," märgib Michel Pihel. Ta on varunud veel ühe auto jagu varuosi, sealt saab korralikud istmed-polstrid. Ning kavas on ka taastada üks 02-seeria sõiduk. "Kui E24 on rohkem agressiivsema ja pahapoisiliku välimusega, siis E9 "sadulasse" sobiks pigem natuke elukogenum ja eakam juht," räägib Maarjmaa seni ainsa sõitva E9 kerega auto omanik Michel Pihel ja tänab ka oma kadunud vanaisa, kes nii idealistlikus kui ka materialistlikus võtmes on lapselapse autohobi toetanud.