110 a Renault’d II osa: kriisi ja rekordite aeg 1918–1945
Mitmekesine tootmine
Sõjajärgsel ajal muutusid maailma suurimaks sõiduautode tootjaks Ameerika Ühendriigid. 1919. aastal võis tunda selgelt erinevust Euroopa ja Ameerika autotootjate vahel. Ajal, mil USA koges tarbimisajastu algust ning odavate sõidukite masstootmist Fordi algatusel, nähti Prantsusmaal autot endiselt luksusesemena. Samuti pidurdas Prantsuse autotööstust kõrged automaksud.
Majanduskaose foonil otsustas Louis Renault mitmekesistada tootmist ja muuta ettevõtte töökorraldust. Need tegevused olid suunatud laia sõidukite valiku (sealhulgas busside, traktorite, kergeveokite) tootmisele ning firma allhankijatest sõltuvuse vähendamisele. Renault' nägemus hõlmas suuremahulise organisatsiooni arendamist, mis oleks jõuline ja sõltumatu. Selle eesmärgi saavutamiseks asutas ta nn. teeme-kõik-ise tüüpi firma Societe Anonyme des Usines Renault (SAUR). Antud Renault´ poolt ehitatud organisatsioonist pidi saama omamoodi iseseisev kindlus, mis peaks vastu konkurentsi ja kriisiaja katsumustele.
SAUR-st sai laialdase tootmisüksuste ning tehaste võrgustikuga ühendus. Sellise mitmekülgse potentsiaali tulemuseks oli muuhulgas sõiduautode, veokite, raskeveokite, traktorite, samuti laeva-, elektri- ning lennukimootorite tootmine. Renault ostis valukodasid, metallurgiatehaseid, metsi ja saekaatreid - kõik selleks, et muuta oma ettevõtte allhankijatest niivõrd sõltumatuks kui võimalik.
Peale sõda alustati ka hiiglasliku tehase ehitamist Seguini saarel Billancourtis. Ehitus lõpetati 1937. aastal, kuid esimene koosteliin oli alustanud tegevust juba kaheksa aastat varem.
Rahvusvahelisel areenil aktiivselt tegutsedes Renault kaubamärk tugevnes ning jättis oma kohalolekuga jälje 49 riiki. 1920. ja 1930. aastatel lisandus sõiduautode nimistusse uus 10 CV versioon ja kuulsaks saanud 40 CV. Samuti paisati sel ajal turule sellised luksusautod nagu Vivasix, Monastella ja Vivasport roadster.
Renault' rekordid
Renault´ masinad lõid sõjajärgsel perioodil mitmeid rekordeid. Farmani hõljuk, varustatud Renault 300 CV mootoriga, püstitas vee peal liikumise maailmarekordi kiirusega 140 km/h. 1923. aastal püstitas Breguet-Renault pooletonnise lastiga 5381 m kõrgusele tõustes kõrgusrekordi ning kaks aastat hiljem ka kaugusrekordi lennates 24,5 tunniga 3166,3 km kaugusele ilma vahemaandumiseta. 1928. aastal lendas Jean Mermoz üle Andide Latecoere 25 lennukiga, mis oli vastutatud Renault mootoriga.
Renault´ autod püstitasid samuti uusi rekordeid: 1922. aastal sõitis 10CV ilma peatumata Pariisist Varssavisse 43 tunniga, mis oli 5 tundi kiiremini kui Nord Express. Kolm aastat hiljem läbis 6 CV kõigest 3,6 liitri bensiiniga 100 km. 1925. aastal purustati maailmarekord maismaasõidukite osas - 40 CV läbis 24 tunniga Montlhery ringrajal 3385 km keskmise kiirusega 141 km/h. Sama Renault´ auto võitis ka Monte Carlo ralli.
Prantsuse konkurents
Sõjajärgne periood oli ka kahe prantsuse autotootja - Renault' ja Citroeni - vahelise ägeda konkurentsi aeg. Mõlemad autotööstuse liidrid olid võrdselt otsusekindlad saavutamaks edu ning nad võistlesid omavahel isegi Aafrika pikamaa-rallil. Citroen korraldas ekspeditsiooni Croisiere Noire läbi Aafrika ja Renault käivitas ettevõtte Compagnie Generale Transsaharienne pakkumaks lennuühendust Alžeeria ja Gao Mali vahel.
Renault kriisiajal
1929. aasta Wall Streeti krahhil oli märkimisväärne mõju maailmamajandusele ning see sundis autotööstust arendama uusi strateegiaid. Louis Renault võttis kasutusele täiendavad meetmed tootmise efektiivsuse suurendamiseks ning kulude kokkuhoiuks. See oli toodangu mitmekesistamise aeg, eriti just ühistranspordi valdkonnas (bussid ja rööbasbussid).
Samuti arendas ettevõtte sel ajal välja oma lennundusosakonna. Louis Renault ostis Caudroni, omandas Air France'i aktsiaid ning aitas asutada Air Bleu, mis tegeles Prantsusmaal postitranspordiga.
Samas sundisid vähene tellimuste arv ning eksportturgude piiratud maht vähendama Renault'd töönädala 30-tunniseks. Kriisi vastu võitlemiseks kasutusele võetud meetmed suurendasid aga pingeid töösuhetes ja 1936. aastal muutusid ametiühingute protestid veelgi jõulisemaks. Kõige suurem streikijate arv oli Renault´ Billancourti tehases.
