Maamiin külvaski põhjaosariiklaste seas surma ja õudu, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Esmalt kärgatas kõrvulukustav pauk. Sekundi murdosa järel paiskusid üles tuleleegid. Kivid ja teravad metallitükid lendasid igas suunas, kündes üles Ameerika linna Yorktowni tänavat. Suitsu hajudes lebas maapinnal 12 haavatut ja viis surnud põhjaosariiklaste sõdurit. Oli 1862. aasta maihommik.

Terveks jäänud sõdurid jõllitasid jahmunult üksteisele otsa. Kõigest mõni sekund varem olid nad väsinult ja uniselt ringi hiilinud kindlustuses, mille lõunaosariiklased maha olid jätnud.

Nüüd seisid nad keset verist kaost, mille põhjustest neil aimugi polnud. Kõige järgi otsustades oli sõdureid rünnatud suurtükitulega, kuid miilide ulatuses polnud läheduses ühtki suurtükki tuvastatud. Kust siis tabamus pärines?

Sõdurid said peagi vastuse, kui üks nende vaatleja oli piirkonna läbi uurinud. Põhjaosariiklasi vigastas ja tappis lõunaosariiklaste uusim relv: maamiin. Selle ennenägematu ja väga ebaeetilise relva taga ei saanud olla keegi muu kui kurikuulus kindral Gabriel J. Rains.

Rains sündis 1803. aastal kaheksalapselises perekonnas Põhja-Carolinas. Nii nagu tema vennadki, sai ta sõjaväelise hariduse.

Tema koolipaberitest nähtub, et tal läks kõige paremini sellistes ainetes nagu tehniline joonestamine, keemia ja suurtükid. Nende kolme valdkonna teadmiste põhjal konstrueeris Rains miine, mis võtsid eeskujuks ka Immanuel Nobeli poolt Vene armeele loodud maamiine.

Esimestena said tema lõhkeaine­vaimustust tunda seminoolide hõimu indiaanlased Floridas, kus Rainsi vastutada anti 1839. aastal üks fort. Selles piirkonnas toimusid sageli konfliktid uusasunike ja indiaanlaste vahel.

Viimased ründasid tihti ka Rainsi forti. Hoidmaks ära ootamatuid varitsusrünnakuid, lasi Rains 1840. aastal paigaldada väikese „torpeedo“, nagu ta oma esimest maamiini kutsus, umbes 1,5 kilomeetri kaugusele fordist.

Loe maamiinide leiutamisest ja edasisest arengust lähemalt augustikuu Imelisest Ajaloost!