Nagu Michael Walkden saidil The Recipes Project kirjutab, võib vareselihahulluse alguse siduda ühe konkreetse mehega. Tema nimi oli Dr T. W. Stallings ning varem oli ta ametilt olnud maakondlik tervishoiuinspektor. Stallingsil oli kaks põhjust vareseliha söömist populariseerida: esiteks ei meeldinud põllumeestele see, et varesed nende põlde rüüstasid ja teiseks oli Stallingsil endal lindude vastu isiklik vimm.

Nii alustas mees „varesebankettide“ korraldamisega, kus salapärane põhikomponent oli algul laual vutiks maskeeritud. Ent isegi pärast seda, kui selgus, et mille (või kellega) tegelikult tegu oli, suutis Stallings inimesed vareseusku pööratuna hoida, kusjuures üks tulisemaid vareseliha fänne oli osariigi kuberner.

Stallingsi retsept nägi ette kitkutud vareste pekiga hõõrumist, kuna linnud on üldiselt üsna kuivad. Seejärel tuli neid küpsetada malmpannil kaane all koos selleriga ja serveerida rohke kastmega. Ühe inimese eineks piisas kolmest varesest.

Aastal 1935 hakkas vareste söömise osas voogama üleosariiklik „entusiasmilaine“, nagu täheldati toonases meedias. Tõsi – et tegu oli ülemaailmse majanduskriisi järgse ajaga, polnud vareseliha lihtsalt uudistoit, vaid ka vajalik valguallikas. Oklahomas ohustasid näljased varesed ka farmerite saaki ja keerasid vindi peale inimeste niigi raskele elujärjele. Avalikkus ja meedia kiitsid varesesöömisele seetõttu takka. Tekkisid vareseküttide klubid.

Alla olevat vares läinud üsna hõlpsalt. Tumeda vareseliha maitset kirjeldati kui üsna mõnele tavapärase jahilinnu omale sarnanevat.

Õige pea vajus trend siiski unustuse hõlma, tõenäoliselt seepärast, et inimeste elujärg paranes. Walkden ütleb, et inimeste vastikustunne teatavate loomaliikide söömise suhtes on väga raskesti ületatav, nii et ilmselt oli varesepraad eos läbikukkumisele määratud. Tõsi – vareste söömisega algust teinud Stallingsit see ei heidutanud, veel aastal 1947 rääkis ta reporteritele, et vareseid on lihtne küttida, nende lihas on palju b-vitamiini ja linnud on maitsvad.