Isatappu hinnati eriti õrjetuks roimaks, kuna selle käigus valas mõrvar mehe verd, kes talle elu andis. Taolises teos nähti ühiskondliku korra kõige äärmuslikumat rikkumist ja õõnestamist, mis rüvetas koguni mõrtsuka enese keha.

Isa tapmises süüdi mõistetuile sai osaks „kotikaristus“ (ld poena cullei), mille kohaldamist on esmakordselt kirjeldatud aastal 101 e.m.a.

Hukatavale kurjategijalae aeti jalga puust kotad (et ta põgenema ei pääseks), ta topiti härjanahksesse kotti ja visati elusast peast jõkke.

Samasuguse karistuse teises versioonis õmmeldi hukatavad roimarid enne nahkkotti koos mürkmao, kuke, koera ja pärdikuga – kui veekogu polnud läheduses.

Tiberi jõgi sobis surnuid allmaailma kandma. Rüveda surnukeha triivimine eemale neutraalsest maismaast sümboliseeris kunagi elanud isiku mälestuse hääbumist ainelisest maailmast.

Isatapjat ei saanud lihtsalt hukata; tema surnukeha peeti nii roojaseks, et selle söömine võinuks metsloomad pööraseks ajada. Niisiis mõeldi isatapjate jaoks välja ainulaadne hukkamisviis — elusalt kotti toppimine ja jõevoogudesse viskamine.