Vaenlane Vabadussõjas - Punaarmee

 (26)
Vaenlane Vabadussõjas - Punaarmee
Eesti kütidiviisi parteikonverentsFoto: Rahvusarhiiv

Eesti Rahvaväe põhivaenlane vabadussõjas, ametliku nimetusega Tööliste ja talupoegade Punaarmee loodi 1918. aasta veebruaris Venemaal vana sõjaväe asemel, mis tuli Bresti rahulepingu kohaselt demobiliseerida. Pealegi oli see täielikult laostunud ja ei olnud suuteline sõdima.

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 4/2019.

Esialgu üritati Punaarmeed moodustada vabatahtlikest, kuid see ebaõnnestus ja alates 7. juunist 1918 asuti mobilisatsioone tegema. Punaarmee kasvas jõudsalt. Selles oli 1918. a sügisel 800 tuhat sõjameest, 1919. aasta algul juba 1,7 miljonit, sama aasta detsembris kolm miljonit ja 1. novembriks 1920 koguni 5,5 miljonit meest.

Peab kohe ütlema, et sellest sõjameeste hulgast võitles reaalselt rindel veerand või kolmandik, ülejäänud täitsid tagalas muid olulisi ülesandeid. Punaarmee võitlusvaim ja võitlusvõime Vene kodusõjas oli üsna kõikuv, deserteerimine ulatuslik – kokku arvestati kodusõjas ligi 2 miljoni desertööriga. Punaarmee relvastamist, varustamist ja toitlustamist raskendas riigis valitsev majanduslik laos ja anarhia.

Punaarmees rakendati ulatuslikult rahvusväeosi – peale endiste Vene riigi alamate (soomlaste, eestlaste, lätlaste, baškiiride jt) moodustati üksusi ka Austria-Ungari sõjavangidest, hiinlastest ja muudegi rahvuste esindajatest. Kaotused kodusõjas olid suured – ametlikel andmetel langes lahingutes, suri haavadesse ja haigustesse 900 tuhat punaväelast.

Seotud lood:

Punaarmee organiseerimine, väljaõpe ja sõjapidamine ei oleks olnud võimalik ilma ulatusliku endise tsaariarmee ohvitseride ja allohvitseride kaasamiseta. Ohvitsere kaasati sinna piitsa ja prääniku meetodil: ühest küljest ähvardati vangistuse ja mahalaskmisega, teisest küljest meelitati kindla töö, palga ja kiire karjäärivõimalusega.

Kuna ohvitsere umbusaldati, siis oli igas väeosas kommunistist komissar, kes kontrollis komandöri ja viseeris kõik tema kirjalikud korraldused. Tänu ohvitserkonnale kujundati endistest kaootilistest salkadest, kolonnidest ja gruppidest koosnev Punaarmee vana tsaariarmee eeskujul pataljonidest, polkudest, diviisidest, korpustest ja armeedest koosnevaks sõjaväeks. Vene kodusõja lõpus teenis Punaarmees juba 70 000 – 75 000 endist ohvitseri.

Ajaloolane Mati Kröönström juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi Punaarmees leidis rakendust hulgaliselt just kõrgemaid ohvitsere: kindraleid, polkovnikuid, kindralstaabiohvitsere, oli selle sõjaväe nõrgemaks küljeks just nooremate ohvitseride ehk nii-öelda leitnantide ja kaptenite väiksem hulk, kes domineerisid nii vene valgekaartlaste hulgas kui ka Eesti sõjaväes.

Seega oli just lahinguväljal roodude ja pataljonide juhtimine Punaarmees pigem kehvapoolne. Seda eriti juhul, kui vastavatel ametikohtadel olid ideoloogiliselt ustavad endised lipnikud või lausa allohvitserid.

Vene kodusõjale oli peale ulatusliku deserteerimise omane ka sagedane ülejooksmine vaenlase poole – nii ideoloogilistel kui ka muudel põhjustel. Seda esines nii Punaarmees kui ka valgekaartlaste vägedes.

Nüüd aga põhilisest. Vabadussõjas võitles väike Eesti Vabariik suure ja kunagi võimsa Vene riigiga ja saavutas võidu. See oli võimalik vaid seetõttu, et Punaarmee jõud olid hajutatud mitmesuguste rinnete vahel: võideldi erinevate valgete vägedega Põhja-Venemaal, Siberis, Ukrainas, Kesk-Aasias, Kaukaasias; mässavate talupoegadega („rohelistega“, ataman Mahno vägedega), Ukraina, Poola ja Rumeeniaga, lisaks veel Soome, Eesti, Läti ja Leeduga.

Ilmus ajakirjas Sõdur nr 4/2019.