Kuu hiljem läheb ta rannas samasse kohta tagasi ja leiab veel neli luutükki. Pärast pisukest peamurdmist mõistab mees enda suureks jahmatuseks, et need viis fragmenti moodustavad kokku ühe, peaaegu meetripikkuse luu, mis asus kunagi maa­ilmameres ujunud ihtüosauruse lõuas.

Kui de la Salle oma leiust professionaalsetele paleontoloogidele teatab ja neile leide näitab, on teadlaste vaimustus pea piiritu. Ilmneb nimelt, et meetrine luu kuulus tõelisele hiiglasele, kes ujus maailmameres üle 200 miljoni aasta tagasi.

Kui paleontoloogid võrdlevad luutükke varasemast teadaolevate ihtüosauruse­luudega, järeldavad nad, et de la Salle’i leitud luu kunagine omanik pidi olema isegi pirakam tänapäevasest sinivaalast, kelle käes on ometi planeedi aegade suurima looma tiitel. Sinivaala pikkus küündib 33 meetrini ja ta mass on keskmiselt 150 tonni ringis, ammune ihtüosaurus pidi teadlaste meelest olema aga mitmeid tonne raskem ja ilmselt ka mitu meetrit pikem.

Rohkem kui 200 aastat enne de la Salle’i komistas ta rahvuskaaslane Joseph Anning sealsamas Lõuna-Inglismaal oma elu suurima leiu otsa. See juhtus de la Salle’i leiukohast ainult 70 kilomeetri kaugusel Dorseti krahvkonnas. Anning kaevas välja ihtüosauruse 1,2 meetri pikku­se kolju. Too elukas oli sel ajal, 1811. aastal veel täiesti tundmatu olend. Sauruse ülejäänud skeleti avastas Josephi 12aastane õde Mary Anning aasta hiljem. Maryst sai hiljem üks 19. sajandi esimese poole tähtsamaid paleontolooge.

See tähendab, et ihtüosaurusi on uuritud-analüüsitud juba üle kahesaja aasta. Nende hirmuäratavate allveekiskjate hästi säilinud luid leitakse aasta-aastalt aina rohkem. Korduvalt on leitud terveid fossiliseerunud skelette, millel on näha selged pehmete kudede, näiteks naha ja siseelundite, jäljed. Mõnest kivistisest on paleontoloogid suutnud leida isegi viiteid ihtüosauruste mao sisule, mis omakorda pajatab nende menüüst; suurte sauruseluude vahelt on leitud pisemate kalade ja kaheksajalgade kivistisi.

Loe lähemalt märtsi Imelisest Teadusest!