Suurmees ja väikerahvas: JFK saladusi täis visiit Tallinna

 (45)
Suurmees ja väikerahvas: JFK saladusi täis visiit Tallinna
John Fitzgerald Kennedy ja ta naine JacquelineFoto: AP

Täna 80 aastat tagasi saabus Tallinna tulevane USA president John F. Kennedy.

Eesti ajalugu kirjutatakse tihti läbi nende ajaloo, kes on meid väisanud – olgu need siis vallutajad või hea tahte saadikud. Läbi selliste kohtumiste saame me hetkeks osaks aja suuremast kulgemisest, ehkki see võib olla vaid uhke ratsu sabajõhvidesse takerdunud takjaõie kulgemine ajaloo traavirajal.

Juhuslik kohtumine

Üks selline kohtumine – väikerahva ja suurmehe vahel – leidis aset täpselt kaheksakümmend aastat tagasi, 22. mail 1939. Ilmselt elas Eesti riik ja rahvas üle oma kõige õnnelikumaid päevi: imeilusa kevade päikesepaistes ei varitsenud veel Euroopas lahvatava sõja ja Eestimaa Nõukogude Liidule mahakupeldamise tont.

Tõsi, samal hommikul "Päevalehes" ilmunud artikkel "Tõsiseid sündmusi Danzigis" rääkis natsionaalsotsialistide rünnakust Danzigi tollihoonele, mille käigus lasti Poola sõjaväepüstolist maha sakslasest linnakodanik, lihunik Gustav Grübner. Hitler kuulutas hukkunu märtriks ja saatis tema matustele valge liiliapärja. Läbinägelikumad mõistsid, et idanemas on sünge konflikti seeme, mis kolme kuu pärast lahvatas globaalses sõjaleegis.

Noor Kennedy, kes valmistus tähistama oma 22. sünnipäeva, maandus Tallinna Lennuväljal Poola lennukompanii LOT lennukiga, mis oli ta peale võtnud Riiast. Sellest visiidist ei kirjutanud ükski ajaleht – noormees oli sisuliselt "eikeegi" ja reisis privaatselt. Kirjutati hoopis ühest teisest ameeriklasest – lapsnäitlejast Shirley Temple’ist: kardeti, et 11-aastaseks saanud tüdruk on kasvanud liiga "neiuks" ning, et see võib tema ülemaailmsele superstaari staatusele piiri panna. Täpselt nii ka läks.

Seotud lood:

Samas ei olnud Kennedy nimi Eesti lehelugejale sugugi võõras: tema isa oli USA suursaadik Londonis; väga mõjuvõimas mees, kelle teravalt negatiivne prognoos unelevale rahule Euroopas oli ka Eestis tähelepanu äratanud. 12. jaanuaril oli "Päevalehes" ilmunud tema kurjakuulutav artikkel "Sõda puhkeb kevadel". Juba 1938. aasta detsembris esines ta USAs avaldusega, et sõja tõenäosus Euroopas on väga suur ning Ameerika Ühendriigid peaksid sellest konfliktist kõrvale jääma.

Sel esmaspäeva hommikul andis Kennedy Jr saabudes allkirja piirivalvele Ülemistel ning kaks päeva hiljem NSVL suunas lahkudes Narva piirivalvepunktis. Faktoloogiliselt on see kõik, mida me tulevase presidendi reisist teame.

Reisid sõbraga ja sõbrata

1939. aasta suure tuuri käigus läbis noormees neliteist erinevat riiki. Ametlikult kogus ta andmeid oma Harvardi ülikooli uurimustöö jaoks. Kahjuks ei pidanud noormees tolle turnee käigus päevikut (või vähemalt pole sellest midagi teada). Kennedy Jr plaan oli jälgida ettevalmistusi sõjaks. Noormees sai rohkem, kui ta plaanis: sõda algas tema silme all ning kui John 21. septembril Pan American’i lennukil Dixie Clipper kodumaal maandus, oli tal põhjust vormistada oma uurimus raamatuna, millest nime all "Miks Inglismaa magas" sai bestseller.

See polnud noormehe esimene Euroopa-reis. Kaks aastat varem tuuritas ta siinkandis koos oma sõbra Lem Billingsiga; mõlemad pidasid päevikut ning tegid ohtralt fotosid.

Loe veel

Väidetavalt oli Kennedy Sr seekord vastu, et poeg koos oma sõbraga reisib: Johni ja Lemi suhted näisid talle liiga lähedased. Neist suhetest on viimastel aastatel ilmunud palju uurimusi; menuautorid nagu Jerry Oppenheimer, Lawrence J. Quirk ja David Pitts on kahe mehe sõprusest kirjutanud bestsellereid. Nende andmeil kohtusid toona 16-aastased noormehed eliitkoolis ning Billings kirjutas (WC-paberi tükile) kirja, milles pihtis oma armastust koolivenna vastu. Edaspidi olid mehed lahutamatud: ülikool, reisid, hiljem poliitilised kampaaniad. Lem ei lahkunud Johni kõrvalt kuni viimse hetkeni. Tal oli omaette tuba Valges Majas ning autorite sõnutsi veetnud ka president sageli ööd oma "tööpostil", seda Jackie Kennedy meelehärmiks. Biograaf Sally Bedell Smith on kirjutanud, et pärast Kennedy mõrva oli Lem "Kennedy kahest lesest ilmselgelt lööduim".

Sedapuhku leidis John oma reisi lõpu poole uue saatja: Riias Baltimaade USA suursaadiku John C. Wiley naise Irena. Kennedy Jr saabumist ei tervitatud mitte kõikjal entusiasmiga. Tallinna USA asekonsul George F. Kennan, kellest Kennedy ajal sai USA suursaadik Jugoslaavias, tunnistab oma 1967. aastal ilmunud "Memuaarides":

"Me saime Londoni saatkonnast telegrammi, mis teatas et meie saadik seal, Mr Joseph Kennedy, on valinud õige aja, et saata üks oma noortest poegadest Euroopa tuurile andmeid koguma ning meie ülesanne on leida võimalused tuua ta üle Saksa piiri, et tema graafikusse mahuks Praha külastus. Me olime raevus. Ta pojal polnud ametlikku staatust ning, meie silmis, oli ilmselgelt tegu ennasttäis tõusikuga. Mõte, et ta võiks avastada ja ette kanda midagi Euroopa situatsioonist mida meie polnud veel ette kandnud, tundus (täiesti põhjendatult) läbinisti absurdne. Et hõivatud inimesed peavad leidma lisaaega korraldamaks tema reisi, oli ennekuulmatu. Oleks keegi mulle tookord öelnud, et kõne all olev noormees on ühel päeval Ameerika Ühendriikide president ning mina diplomaatilise teenistuse pealikuna olen tema alandlik ja imetlev teener, oleksin arvanud, et ütleja või mina ise olen hulluks läinud. Sellised, tavaliselt elus liiga hilja saabuvad saatuse löögid, kärbivad meie ego selle õigesse proportsiooni."

Wileyde pere aga võttis Johni kiirelt omaks, eriti proua Irena: kuumavereline poolatar, boheemlaslik kunstnik. Ta leidis piltilusale noormehele kohe tööd: pani ta poseerima oma uue projekti, Lisieux’ Püha Theresa altari tarbeks – inglina. Nii ongi JFK teadaolevalt ainus USA president, kelle bareljeef on pikka aega paiknenud Vatikanis (Kennedyd olid katoliiklased ning kaks kuud varem oli noormees koos perega olnud külaline paavst Pius XII ametisse pühitsemisel).

Riias peatus noormees Wileyde korteris. On võimalik, et ta tegi seda ka Tallinnas – saadiku residents paiknes Vabaduse väljakul, tänases Linnavalitsuse hoones. Samas on andmeid, et noormees majutati kõrvalasuvasse hotelli Palace: see moodne hoone, Tallinna esindushotell, oli valminud vaid kaks aastat varem ning oli luksusega harjunud noormehe jaoks kahtlemata ainus sobiv asutus. Muuseas paiknes Palace’is ka Kennedyt lennutanud firma LOT Eesti peakontor.

Kahjuks ei räägi ka Irena Wiley oma hilisemates memuaarides Tallinnas veedetud päevadest mitte midagi. Kõik see annab tiivad kujutlusvõimele.

Fantaasia hakkab tööle.

Oma romaani "Litsid" II osas kirjutan Kennedy seiklustest Tallinnas – sellest, kuidas tema teed ristuvad kahe väga erineva tüdrukuga, kelle mõlema elud ta pea peale pöörab. Ma ei tee seda päris õhust.

Minu vanaema rääkis, et sõja-ajal töötas ta koos naisega, kes kasvatas väikest poega, kelle isa oli väidetavalt Ameerika diplomaadi poeg. Tolal ei olnud Kennedy veel kõigile tuntud nimi ning väide ei olnud mõeldud uhkustamiseks, pigem vastupidi: Ameerika oli Saksamaaga sõjas ning kasvatada väikest ameeriklast oli sama ohtlik kui kasvatada väikest juuti.

Hiljem sai Kennedy tuntuks ka Eestis ning siis meenus tema kunagine visiit paljudele. Minu ema tundis oma nooruses vähemalt ühte noormeest, kes väitis end olevat Kennedy poja. Võimalik, et need saladused kooruvad veel kunagi päevavalgele.

Epiloog

Kuid ei saa öelda, et too visiit oleks möödunud päris märki jätmata ka JFK jaoks. Kennedy presidendikampaaniat toetas aktiivselt Ameerika väliseestlaste komitee. Neile on Kennedy 28. oktoobril 1960 saatnud telegrammi, kus ta kirjutab:

"Olles külastanud Eestit 1939. aastal, oman isiklikke teadmisi eesti rahva pühendumisest vabadusele. Suunakem kõik oma püüdlused selleks, et ükskord eesti rahvas kerkib võidukalt esile vabas riigis."

1962. aasta Kuuba kriisi päevil, mil maailm oli vaid sammu kaugusel tuumasõjast, oli Nõukogude Liidul haruldane võimalus USA-le oma nõudmisi dikteerida. Olen kuulnud hüpoteesi, et üheks nõudeks oli ka Balti riikide annekteerimise tunnustamine USA poolt. Võib-olla on selles, et Kennedy ei soostunud ning USA toetus meie iseseisvusele säilis läbi viiekümne okupatsiooniaasta, oma väike roll ka mõnel Eesti tüdrukul, kes suutis 1939. aasta kahel kevadpäeval hetkeks maailma ajalukku sekkuda.