Skandinaavia vanim DNA pärineb muistsest nätsust
Skandinaaviast on küll leitud küllaldaselt muistseid konte, kuid seal ei ole tihti olnud piisavalt DNA-d, et seda uurida. Nüüd suutsid teadlased vajaliku päriliku info üles leida 10 000 aastat vanast kasetohust nätsust, vahendab Phys.org.
Tasub mainimist, et toona ei olnud tegemist ikkagi päris närimiskummiga suuhügieeni mõistes, vaid muistsed kultuurid kasutasid sellist näritud kasetohtu sidumisainena näiteks tööriistade valmistamisel.
Leitud DNA pärineb kokku kolmelt inimeselt - kahelt naiselt ja ühelt mehelt. Inimesed kuulusid nn Huseby Klevi kultuuri - tegemist oli küttide ja korilastega, kes elasid Rootsi läänerannikul varases mesoliitikumis, ehk umbes 10 000 - 12 000 aastat tagasi.
Kuigi väljakaevamised, mille käigus muistne närimismaterjal avastati, viidi läbi juba 1990ndate alguses, ei olnud toona DNA-analüüsid võimalikud isegi inimkoest võetud proovide toel, rääkimata sellest, et infot oleks suudetud koguda teistest materjalidest.
Teadlased on ka ise üllatunud, et nad materjalist päriselt DNA kätte said. "Kui Per Persson ja Mikael Maininen mulle pakkusid, et võiks sellest närimismaterjalist DNA-d otsida, olin ma skeptiline, kuid toonased arheoloogid olid välja kaevatud leidude eest väga head hoolt kandnud ning materjali hästi hoidnud," ütles Oslo kultuurimuuseumi teadur Natalija Kashuba, kes viis katsed läbi koostöös Stockholmi Ülikooliga.
Uuringutulemused näitavad, et Rootsi kütt-korilased olid tihedalt seotud teiste mesoliitikumi ajal Euroopas elanud kultuuridega. Samas pärinesid nende rakendatavad tööriistatehnoloogiad Venemaalt. Seega näitavad uurimistulemused, et Skandinaavia oli toona kultuuride ristumiskohas.
See ei pruugi olla aga ainus saladus, mille muistne näts avaldab. Oslo kultuurimuuseumi teadlase Per Perssoni sõnul oleks võimalik seda uurides rohkem teada saada ka ühiskondlike sidemete, haiguste ja toidu kohta. "Suur osa meie kohta käivast infost on DNA-s kirjas, seega üritame me seda leida kõikjalt, kus parajasti võimalik on," selgitas Persson.
Teadlaste uurimistöö tulemus avaldati teadusajakirjas Communications Biology.
