Salaplaanid paljastavad: nii valmistus Soome Nõukogude Liidu üllatusrünnakuks

 (51)
Salaplaanid paljastavad: nii valmistus Soome Nõukogude Liidu üllatusrünnakuks
Urho KekkonenFoto: TopFoto

Soome kaitseväe peastaap koostas 1950. aastatel kaks salajast kaitseplaani, milles oht läänest oli vaid nimeline. Tegelik tõrjesuund oli ida, kirjutab ajaleht Ilta-Sanomat.

Sõjaväelased teadsid, et suurim sõjaline oht lähtub loomulikult Nõukogude Liidust, kuigi Soome oli sõlminud suure idanaabriga 1948. aastal sõprus-, koostöö- ja abistamislepingu (YYA) ja hakkas järgima ametlikku erapooletuspoliitikat.

YYA sidus Soome Nõukogude Liiduga. Selle sõjaline artikkel kohustas Soomet takistama Soome territooriumi kasutamist rünnakuks idanaabri vastu Saksamaa või selle liitlaste – seega NATO poolt. Ohu tekkides pidid algama ühised konsultatsioonid.

Soome kaitsevägi pidi kohe YYA-perioodi alates hakkama hoolikalt salajas hoidma, et armee valmistus ohuks idast.

Soome Riigikaitsekõrgkool avaldas paar aastat tagasi kapten Ilkka Tuomisto uurimuse, milles ta kirjutab, kuidas peastaap koostas 1950. aastatel salajased riiklikud kaitseplaanid varjunime „Kütusehankimine” (1952) ja „Valpuri” (1957) all. Viimane valmis pärast Porkkala rendipiirkonna Nõukogude Liidu poolt Soomele tagastamist, kui lääne rünnaku oht hakkas kaduma. Oht idast aga suurenes.

Seotud lood:

Plaanid olid Tuomisto sõnul tehtud YYA-kindlateks. Nende põhjenduseks oli „ametlik oht” ehk lääne rünnakuks valmistumine ja ohuhinnanguid Nõukogude Liidu suunast nendes isegi ei mainitud.

Täpsemad plaanid vägede grupeerimise ja kasutamise kohta paljastasid siiski aastate jooksul riiklike kaitseplaanide tõelise eesmärgi. Eesliinil olid Kagu-Soome kaitse eest vastutanud 3. diviisi väed.

Juhised sellise YYA-vastase planeerimise jaoks olid Tuomisto sõnul suulised ja riigikaitseplaanid tervikuna hoiti väga väikese inimeste ringi teada.

1961. aasta noodikriis näitas konkreetselt, et Nõukogude Liit võis päriselt nõuda Soomelt YYA sõjalise artikli täitmist. Nõukogude Liidu välisminister Andrei Gromõko andis 30. oktoobril Soome suursaadikule Moskvas Eero A. Wuorile üle noodi, milles Nõukogude Liit süüdistas karmide sõnadega Saksamaad, Taanit ja Norrat sõjaks valmistumises. Noodis tegi Nõukogude Liit ettepaneku YYA-s ette nähtud konsultatsioonideks.

Täpselt samal päeval korraldas Nõukogude Liit ajaloo võimsaima termotuumaplahvatuse, õhkides Novaja Zemljal niinimetatud Tsaar-Pommi. Selle võimsus oli 57 miljonit tonni TNT ekvivalendis ning plahvatust oli palja silmaga näha tuhande kilomeetri kaugusele. See oli jõuline sõnum...

Nimeliselt oli noodi taga Berliini kriis, mis viis peaaegu suurvõimude kokkupõrkeni. Konsultatsioone siiski ei toimunud. Noodi tähtsaim eesmärk oli viia Urho Kekkonen võidule 1962. aasta presidendivalimistel ja see täitis eesmärgi.

Noodikriis pani aga Soomes äratuskellad helisema.

Suurriikide teravnenud vastasseis andis hoogu Soome kaitsevõime tugevdamisele ja esikohale asetati õhukaitse. Ostunimekirja kanti muu hulgas uued tõrjehävitajad ja õhutõrjeraketid. Moskva müüs Soomele 21 hävitajat MiG-21F ja neli õppehävitajat MiG-15, aga raketitehing nurjus USA vastuseisu tõttu.

Uued MiG-id olid kuum kaup – kahekordse helikiirusega lennukid. Need andsid Soomele võime tõrjuda USA strateegilisi pommitajaid, mis oleksid lennanud üle Soome sihtmärkide suunas Venemaal. Koos mandritevaheliste rakettide arenguga see oht siiski 1960. aastate lõpuks vähenes.

Kui Nõukogude Liit tõusis 1960. aastatel sõjaliselt üliriigiks ja ka relvatehnoloogia arenes, märkasid Soome analüütikud, et tavalisel rindejoonel põhinenud riigikaitse idapiiril enam ei toiminud.

Aastakümne keskel leiti probleemile lahendus: territoriaalne kaitsesüsteem – kombinatsioon tavapärasest kaitsest ja hajutatud sissisõjast sissetungija vastu.

Soome jagati seitsmeks tsiviiladministratsiooniga ühilduvaks sõjaliseks lääniks, mille eesmärk oli olla võimeline iseseisvaks võitluseks ilma ülemjuhtaja käsuta. Õhu- ja merejõud jäid otse kõrgeima sõjalise juhtkonna käsutusse. Territoriaalne süsteem põhines suuresti reservil ja selle tekitatud heidutusel.

Territoriaalkaitsele üleminek oli veel pooleli, kui Varssavi pakti väed okupeerisid Tšehhoslovakkia 1968. aasta augustis. Ootamatu ja kiire okupeerimine ehmatas Soome kaitseväge ja julgeolekupoliitilist juhtkonda – samasugune rünnak oli võimalik ka Soomes.

Ohupilt muutus – Nõukogude Liidu suurrünnakut või suurdessanti ei peetud enam tõenäoliseks. Õudusstsenaariumiks sai ootamatu hõivamisrünnak, mis sisaldas mitmeid dessante ja pealinna kiiret kontrolli alla võtmist.

Vererõhku tõstis ka see, et idanaaber suurendas Tšehhoslovakkia okupeerimisoperatsiooni ajal oma vägede valmisolekut ka Karjala Kannasel ja Ida-Karjalas. Soome lahel liikusid Balti laevastiku laevad.

Soome valitsusel oli suu vett täis, president Kekkonen vaikis ja kuulujutud levisid. Maailmasõja oht siiski kadus, sest lääs ei võtnud midagi ette.

Veel 1968. aasta oktoobris oli Soomes ärev olukord, kui Nõukogude Liidu ministrite nõukogu esimees Aleksei Kossõgin saabus Kekkoneni külaliseks kalaretkele Hankosse ja Hiittineni vetele – selgitama Tšehhoslovakkia olukorda. Kossõgin pidi siirduma avamerel raketihävitaja Slavnõi pardalt Soome meresõiduvalitsuse alusele, millel Kekkonen teda ootas. Kõva lainetus ei lasknud aga kõrgel külalisel ühelt laevalt teisele minna ning Slavnõi sõitis üle merepiiri Hanko suunas Kekkoneni laeva kiiluvees.

Kõik oleks olnud hästi, aga informatsioon Kossõgini visiidi kohta ei olnud liikunud käsuliini mööda Hanko lähedale kindlussaartele. Russarö kindluses anti Slavnõi lähenedes häire ja suurtükitorusid keerati juba sihtmärgi suunas. Õnneks tuld siiski ei avatud.

Pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist hakati Soome lõunaranniku sadamate ja pealinna kaitset tugevdama. Rannikukaitse sai uusi 100-millimeetriseid suurtükke ja Nõukogude rannikukaitserakette. Need pandi kaitsma hõivamisrünnaku võimalikke tulipunkte Helsingit, Hanko poolsaart ja Porkkalat.

Seutula ja Malmi lennuväljade lähedale rajati suurtükipositsioone ja lennuvälju valmistuti tulistama rannikupatareide raskerelvadest, kui vaenlasel õnnestuks need oma kontrolli alla võtta. Ahvanamaa kaitset tugevdati, hankides Nõukogude Liidust Tuima-klassi raketikaatreid.

Kiire hõivamisrünnaku ohtu suurendas see, et esimesed jõud oleksid võinud tungida Helsingisse helikopteritega punaarmee baasidest Eestis. Lennuaeg oleks olnud alla poole tunni. Õnneks tugevdasid uued hanked õhukaitset. Õhutõrje siirdus raketiajastusse ja õhujõud said Rootsist hävitajaid Saab 35 Draken.

Soome võime hõivamisrünnakut tõrjuda paranes märgatavalt 1980. aastate alguses, kui Rootsist hangiti uusi laevade vastaseid rakette. Rakettide, rannikupatareide ja mereväe raketikaatrite ühendatud tulejõudu võidi suunata kiiresti ühest kohast teise.

Kui kaitsele mere suunalt lisati veel uued miinid, oli Soome kaitseväe võime dessantide tõrjumiseks külma sõja lõppedes parem kui kunagi varem, hindas Juuso Säämänen oma väitekirjas aastal 2017. Ründaja pidi mõtlema, kas hõivamist tasub üritada.