Rootsi tikuvabrikant Ivar Kreuger: Euroopa päästja, majandusgeenius ja maailma suurim pettur

 (5)
Rootsi tikuvabrikant Ivar Kreuger: Euroopa päästja, majandusgeenius ja maailma suurim pettur
Ivar Kreuger lennukiga ärireisile suundumas (Foto: Wikimedia Commons)

Majandusgeenius, Euroopa päästja ja maailma suurim pettur – nii on tituleeritud Rootsi ärimeest Ivar Kreugerit, kes 1920. aastail kontrollis suuremat osa maailma tikuturust, omades monopoli ka Eestis.

Ärimehe valede võrk hakkas rebenema alles pärast tema saladuslikku surma ühes Pariisi korteris, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Tikuvabrikandid ei teeninud ühe tikutoosi müügi pealt 20. sajandil just palju, kuid selle vastu leidus rohtu.

Laenurahaga omandas Ivar Kreuger väikeseid pereettevõtteid ja liitis need oma firmadega. Sel moel sai ta lahti konkurentidest, mis võimaldas tikkude hinda märkimisväärselt tõsta.

Aastal 1915 suutsid Kreugeri ettevõtted teenida 500 000 dollarit ja pakkuda oma akt­sionäridele jalustrabavaid dividende.

Kui esimene maailmasõda tegi tooraine hankimise raskeks, hakkas Kreuger omandama tuletikkude tootmiseks olulise tooraine fosfori tarnijaid. Samuti võttis Kreuger üle tehased, mis valmistasid tootmisseadmeid.

Sõja lõpus tundis ta end turul kindlalt. Konkurentidele oli jäänud ainult kaks võimalust: firma talle müüa või pankrotistuda. Peagi saavutas Kreuger kogu Rootsis tikutootmise monopoli.

Peale koduturu katmise eksportis Kreuger mägede kaupa tikke ka Euroopasse ja Aasiasse. Tollieeskirjadest mööda hiilimiseks omandas ta välisriikides väikeseid kohalikke tikuvabrikuid, nii et sai toota nende riikide piires.

Seotud lood:

Mõni turg oli Kreugeri jaoks siiski suletud. Riikides nagu Prantsusmaa ja Saksamaa oli riiklik tikumonopol ning tikkude import või vabriku minek välismaalasest omaniku kätte rangelt keelatud. Kreuger ei kavatsenud alla anda.

Paljud Euroopa riigid kannatasid ikka veel Esimese maailmasõja laastamistöö majanduslike tagasilöökide all. Pakkudes raskustes riikide valitsustele suuri laene vastutasuks tikkude tootmise ja müümise monopoli eest, sai temast peagi maailma suurim tikutootja.

Ka Eesti tikutööstuse ostis Kreuger üles ning sai valitsuselt 1928. aastal tikumonopoli õiguse, makstes selle eest riigile 3 miljonit krooni ja andes 7 miljonit laenuks.

Plaani elluviimiseks vajas Kreuger raha ning parim koht selle hankimiseks oli USA. Niisiis astus ta 1922. aasta sügisel New Yorki suunduvale luksuslainerile.

Kreuger oli usaldusväärse ärimehe imago loomise meister ja ta töö algas niipea, kui ta laeva pardale jõudis. Seal reser­veeris ta endale mitmeks päevaks telegraafi, sestap mõistis igaüks, kui tähtis persoon ta oli.

Laeva restoranides võlus ta teisi reisijaid oma vaimukusega. Moekas publik hämmastus Kreugeri lugudest filmitööstuse kohta, millesse ta samuti investeerinud oli. Keegi ei märganud, et Kreuger oli sääraseid žeste ja esinemisi hoolikalt harjutanud ning ette valmistanud.

New Yorki saabunud, tõmbas Kreuger varrukast aga trumpässa. Kui üks ajakirjanik küsis tikku oma piibu süütamiseks, jäi ta hätta. Oma parima pokkerinäoga tuhnis ta oma taskutes, leidmata sealt ühtegi tikku.

„Tikukuningas, kellel ei ole tikke,“ võis järgmisel päeval esilehelt lugeda pealkirja. Ühtäkki oli ta nimi kõigi huulil, täpselt nii, nagu ta oligi soovinud.

Loe Kreugeri mahhinatsioonidest ja tema äriimpeeriumi kurvast lõpust lähemalt maikuu Imelisest Ajaloost!