Linna hiilgavatest häärberitest kõigest mõne kvartali kaugusel kasvas aga vaeste arv. Raevust rikaste raiskamise vastu hakkas lihtrahvas keema ja levisid kuuldused peatsest revolutsioonist, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Waldorfi hotell New Yorgis oli muudetud Prantsuse Versailles’ kuningapaleeks. Seintel rippusid peeglid ja hinnalised gobeläänid. 6000 eredavärvilist orhideed kaunistasid banketisaale ning muusika ja naer segunesid juveelide tilisemisega.

Sellel mälestusväärsel 1897. aasta 10. veebruari õhtul oli hotelli kogunenud 700 külalist linna eliidi hulgast, kõik rõivastatud ajalooliste 16., 17. ja 18. sajandist pärit kujudena.

Rahvast tervitas võõrustaja Cornelia Bradley-Martin, kes istus kuldsel troonil ja oli rõivastatud Šoti kuninganna Mary Stuartiks.

Cornelia kaelas sädeles luksuslik rubiinidega kaelakee, mis oli kunagi kuulunud Prantsuse kuninglikule perekonnale. Cornelia kõrval seisis tema abikaasa, maskeeritud 18. sajandi Prantsusmaa kuningaks. Ta kandis roosat brokaati ja valgeid siidsukki punastes teemant­pannaldega kingades.

Abielupaari Bradley-Martini kostüümiball oli juba nädalaid olnud kõigi huulil. Ajalehed olid levitanud kuuldusi pommiähvardustest ja vägivaldsete rünnakute kavandamisest anarhistide ja teiste poolt, keda ärritas kuluka balli korraldamine keset suurt vaesust ja tõsist majanduskriisi.

Waldorfi juhtkond oli seetõttu karmistanud turvameetmeid. Kõik alumised aknad olid plaatidega kinni kaetud ning ligikaudu 200 politseinikku kõndisid ringiratast ümber hotellihoone. Hoone sees ringles diskreetselt käputäis detektiive ja võõrustajate paari saatis kaks ihukaitsjat.

Külalised olid kõik rahulolevalt põnevil, sest oodata oli skandaali ning õnneks olid nad kohale kutsutud ja said kõike oma silmaga näha.

1897. aasta Bradley-Martini kurikuulsale kostüümiballile oli saadetud ei rohkem ega vähem kui 1000 kutset. See ei tähendanud, et kutsutud olnuks kõik New Yorgi ülemklassi esindajad.

Kuigi linn oli 19. sajandi lõpus koduks USA rikkaimatele, ei andnud suur jõukus automaatset ligipääsu seltskonna kõige peenemale osale. Koorekihti pääsemiseks oli oluline, kust see jõukus pärines ja kui kaua oli suguvõsa seda nautinud.

Sellised olid Euroopa aristokraatide reeglid ja nende moodi soovisid nüüd olla ka USA rikkad. Seetõttu pidasid ameeriklased kõige eelistatumaks omada just vana varandust.

Kaks inimest olid isehakanud kohtunikud, kes otsustasid selle üle, kellel on auväärne „vana raha“ ja keda tuleks põlata kui „uusrikkaid tõusikuid“. Need olid Caroline Webster Schermerhorn Astor ülirikkast Astorite perekonnast ja etiketiekspert Ward McAllister.

Loe USA rikaste pöörasest elust septembrikuu Imelisest Ajaloost!