Putini Venemaa – kakskümmend aastat hiljem

 (54)
Putini Venemaa – kakskümmend aastat hiljem
Vladimir PutinFoto: Aleksei Družinin, TASS

Täna möödub 20 aastat päevast, mil Vladimir Putin ilmus Venemaa ja kogu maailma poliitilisele areenile. Olin siis Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides ja mäletan, et varsti kutsus mind enda juurde privaatsele kohtumisele asevälisminister Strobe Talbott, kelle ainus küsimus oli “Kes on Putin?”

Ilmub ajakirjas Sõdur nr 4/2019

Ma olin pisut hämmeldunud ning naljatledes ütlesin Talbottile, et ma ei saa ju rohkem temast teada, kui CIA. Meil oli siis küllalt hämara taustaga Putini kohta teada, et ta on professionaalne KGB-lane, kes juhtis välissuhete komiteed Peterburi linnavalitsuses (1991–1996), ilmselt topelt alluvusega FSB-le ja formaalselt linnapea Anatoli Sobtšakile (kes suri veebruaris 2000 küllalt kahtlastel asjaoludel Kaliningradis, 62-aastaselt, kui Putin ja tema toetajad valmistusid maikuus toimunud presidendivalimistel võimu kindlalt haarama).

Seotud lood:

Meenus ka teadmine seigast, veebruaris 1994 Hamburgis toimunud hansalinnade ürituselt, mõned kuud enne Vene vägede välja viimist Eesti pinnalt, mil Putin lahkus saalist demonstratiivselt, parkettpõrandal trampides ning ust paugutades, kui president Lennart Meri hoiatas Euroopat ja kogu maailma uinumise ohu eest. Meri mõtles võimatusele, et Venemaast võib saada peatselt – kui üldse kunagi – meiesuguseks demokraatlikuks ning mitte-agressiivseks riigiks.

Putin suundus Moskvasse juunis 1996, kui Sobtšak kaotas kohalikel valimistel Vladimir Jakovlevile, kellest sai Peterburi esimene kuberner. Saatus tegi oma valiku, kuid mis oleks saanud, kui Sobtšak oleks valimiste võitjaks osutunud.

Putin tegi Moskvas kolme aastaga ülikiire trampliin-karjääri, töötades presidendi administratsioonis, FSB-s peadirektorina ja riikliku julgeolekunõukogus sekretärina ning saades üksnes üheks nädalaks peaministri asetäitjaks enne peaministriks nimetamist. Talbotti küsimusele vastates jäi minul vaid lisada, et mul on halb kõhutunne, sest võimu ei haaranud Venemaal (augustis 1999) tundmatu Putin, vaid kõigile vägagi tuttav KGB/FSB ning Vladimir Vladimirovitš, kes oli siis väga noor, alles 46-aastane. Pealegi, lühikese ja „in“-iga lõppeva nimega Venemaa juhid (Lenin, Stalin, Putin) 20ndal sajandil pole Eestile ja kogu maailmale mitte midagi head tähendanud.

USA ja Venemaa suhted olid 1999. aasta kevadel järsult saavutanud külma sõja järgse mõõna, kui lääneliitlased karistasid Kremli vastuseisule vaatamata õhurünnakutega Venemaa liitlast ehk Slobodan Miloševici juhitavat Serbiat. Venemaa keeldus osalemast partnerina NATO tippkohtumisel Washingtonis (aprillis 1999).

Kahepoolsete suhete kriitilise seisu üle kurtis mulle ka Juri Ušakov, toonane Venemaa suursaadik USA-s, kes on 2012. aastast Putini välispoliitika nõunik. Propagandakanali RT peatoimetaja Margarita Simonjan on rõhutanud, korrates Moskva ametlikku narratiivi, et alliansi õhukampaania Kosovos ja Belgradis oli justkui murdekoht, millest alates Venemaa ja USA/Lääne vahelised suhted on järjest halvenenud.

Loe veel

Kremli vaatevinklist Venemaad alatähtsustati ja alandati. President Bill Clinton käsitles Venemaad teisejärgulise ehk regionaalse võimuna, keda juhtis vana, tõbine ja alkoholilembene Boriss Jeltsin. Clinton ja IMF olla justkui orkestreerinud Jeltsini taasvalimist 1996. aastal, et Venemaad ei hakkaks uuesti juhtima kommunistid (Gennadi Zjuganov) ning riigi nõrk ja kaootiline seisund püsiks.

Putin, kes (ametliku eluloo kohaselt) kolis Peterburist Moskvasse mõni päev enne Jeltsini võitu, tõenäoliselt meenutas ameeriklaste „sekkumist“ Venemaa siseasjadesse (1996. aasta presidendivalimistesse), kui ta andis 20 aastat hiljem rohelise tule USA presidendivalimistesse sekkumiseks, millel oli hoopis laiem mõte ja tähendus, kui lihtlabane kättemaks. Putin ratsutas võimule oma Peterburi/FSB kamraadidega sellel taustal, käskides FSB-l luua sobiva fooni uue ning võiduka Tšetšeenia sõja alustamiseks.

Loe pikemalt järgmisest Sõdurist