1979. aastal jõudsid ühinguni teated Hiina protestantidelt ja katoliiklastelt, kes olid mures piiblite puuduse pärast. Pärast 1960.–1970. aastate nn kultuurirevolutsiooni oli hulk kirikuid väevõimuga suletud ja piiblite trükkimine peatatud.
Hiina ametivõimud küll ei keelustanud kunagi otsesõnu ristiusku, kuid nende lubadused leida täiendavaid võimalusi piiblite hankimiseks jäid kangekaelselt täitmata. Peagi seisid Hiina kaheksa kuni kümme miljonit kristlast silmitsi olukorraga, kus pühakirju lihtsalt ei jätkunud kõigile soovijaile.
Vend Andrew ja ühingu Open Doors asepresident Ed Neteland hakkasid kavandama plaani, kuidas piiblinõudlust rahuldada mastaabis, mida misjonärid kunagi varem üritanud polnud.
Kirjastuse Thomas Nelson Publishers esindaja Thomas Harris nõustus korraldama piiblite salaja trükkimise kahes trükikojas, küsides Netelandilt tasuks ühe USA dollari ühe eksemplari eest. Kaks kuud hiljem toimetaski kirjastus 232 tonni kaalunud tellimuse Open Doorsi California kontorisse.
Piiblite trükkimiseks kulunud aja jooksul kogus Neteland püha ürituse toetuseks annetusi kirja teel ja telereklaamide kaudu. Lisaks pühakirjade maksumusele tuli kristlikel vandenõulastel leida raha pargase üürimiseks, selle meeskonna värbamiseks ja muudeks hädavajalikeks transporditöödeks.
Piiblid viidi salaja Californiast Filipiinidele, kust 20 USA, Euroopa ja Inglismaa vabatahtlikku võtsid kursi Hiina rannikule. Toimetanud varjatud lasti läbi jõude seisvate Hiina mereväealuste labürindist, jõudsid nad viimaks 1981. aasta 18. juuni õhtuks Shantou rannale.
Ootuspäraselt said piirkonnas patrullivad Hiina sõjaväelased peagi asjast haisu ninna ja tõttasid kurjade kavatsustega kohale. Mõned vabatahtlikud peksti vaeseomaks ja veeti vanglasse, teised olid sunnitud pealt vaatama, kuidas piiblikastid tagasi lainetesse lükati (mis ei takistanud kohalikel kalameestel neid hiljem välja õngitsemast ja nende müügiga korralikku tulu teenimast).
Ka piibleid, mis olid eraisikute kätte jõudnud, püüti innukalt kokku koguda ja hävitada. Ühel puhul viskasid ametivõimude esindajad hulga pühakirju reoveehoidlasse, olles ise veendunud, et raamatud on sellega pöördumatult rikutud.
Vandalismiakti tunnistajateks olnud katoliiklased aga õngitsesid piiblid virtsast välja, loputasid puhtaks ja lõhnastasid lõhnaõliga. Nõudlus kristlike pühakirjade järele oli nii suur, et isegi läbi vettinud ja sõnnikulehalised eksemplarid läksid kaubaks nagu soojad saiad.