Kokku kogunenud mehed ja naised sumasid selle peale vette, mis ulatus mõnel neist kaelani, ja hakkasid kuivale maale toimetama aluselt merre heidetud veekindlaid kaste. Käputäis paate suundus pargase poole, et võtta pardale korraga mitu kasti.

Pärast kaht kurnavat tundi kastide maaletoimetamist peideti need, kuhu võimalik, muu hulgas puude alla ja võsasse. Mõned kastid anti üle kaasvandenõulastele, kes ootasid sündmuspaiga lähistel töötavate mootoritega autodes.

Iga kast sisaldas 90 hiinakeelset piiblit, mida kommunistliku korraga riigis oli vaat’ et võimatu omandada.

Grupp välisriikide misjonäre oli neid salaja Hiinasse toimetades kulutanud miljoneid dollareid ja riskinud oma eludega. Nüüd jäi pühakirjad kaldale toonud Hiina teisitimõtlejate ülesandeks need enne ametivõimude sekkumist usklike kätte toimetada.

Piiblite smugeldamise vallas oli Andrew van der Bijlil ehk vend Andrewl juba arvestatav hulk kogemusi.

1928. aastal Hollandis sündinud van der Bijl hakkas usukuulutajaks pärast seda, kui sõjaväeteenistuses vigastada sai. Nõukogude Liidus ja teistes kommunistlikes riikides ringi rännates vedas van der Bijl ümber ehitatud Volkswageni „põrnikas“ kaasas sadu peidetud piibleid, mida tal õnnestus tänu vaprale meelele ja osavale jutule alati üle piiri või lausa läbi piiripunktide tuua.

Pärast seda, kui 1967. aastal ilmus tema autobiograafia „Jumala salakaubavedaja“, saavutas Vend Andrew teatava rahvusvahelise kurikuulsuse. Laialdane tuntus tähendas, et omapäi piiblismugeldamise ajad olid tema jaoks ümber saanud.

Selle asemel asus ta koordineerima misjoniühingu Open Doors International tegevust, mis keskendus riikidele, kus ristiusku lämmatada püüti ja kristlaseid taga kiusati.

1979. aastal jõudsid ühinguni teated Hiina protestantidelt ja katoliiklastelt, kes olid mures piiblite puuduse pärast. Pärast 1960.–1970. aastate nn kultuurirevolutsiooni oli hulk kirikuid väevõimuga suletud ja piiblite trükkimine peatatud.

Hiina ametivõimud küll ei keelustanud kunagi otsesõnu ristiusku, kuid nende lubadused leida täiendavaid võimalusi piiblite hankimiseks jäid kangekaelselt täitmata. Peagi seisid Hiina kaheksa kuni kümme miljonit kristlast silmitsi olukorraga, kus pühakirju lihtsalt ei jätkunud kõigile soovijaile.

Vend Andrew ja ühingu Open Doors asepresident Ed Neteland hakkasid kavandama plaani, kuidas piiblinõudlust rahuldada mastaabis, mida misjonärid kunagi varem üritanud polnud.

Kirjastuse Thomas Nelson Publishers esindaja Thomas Harris nõustus korraldama piiblite salaja trükkimise kahes trükikojas, küsides Netelandilt tasuks ühe USA dollari ühe eksemplari eest. Kaks kuud hiljem toimetaski kirjastus 232 tonni kaalunud tellimuse Open Doorsi California kontorisse.

Piiblite trükkimiseks kulunud aja jooksul kogus Neteland püha ürituse toetuseks annetusi kirja teel ja telereklaamide kaudu. Lisaks pühakirjade maksumusele tuli kristlikel vandenõulastel leida raha pargase üürimiseks, selle meeskonna värbamiseks ja muudeks hädavajalikeks transporditöödeks.

Piiblid viidi salaja Californiast Filipiinidele, kust 20 USA, Euroopa ja Inglismaa vabatahtlikku võtsid kursi Hiina rannikule. Toimetanud varjatud lasti läbi jõude seisvate Hiina mereväealuste labürindist, jõudsid nad viimaks 1981. aasta 18. juuni õhtuks Shantou rannale.

Ootuspäraselt said piirkonnas patrullivad Hiina sõjaväelased peagi asjast haisu ninna ja tõttasid kurjade kavatsustega kohale. Mõned vabatahtlikud peksti vaeseomaks ja veeti vanglasse, teised olid sunnitud pealt vaatama, kuidas piiblikastid tagasi lainetesse lükati (mis ei takistanud kohalikel kalameestel neid hiljem välja õngitsemast ja nende müügiga korralikku tulu teenimast).

Ka piibleid, mis olid eraisikute kätte jõudnud, püüti innukalt kokku koguda ja hävitada. Ühel puhul viskasid ametivõimude esindajad hulga pühakirju reoveehoidlasse, olles ise veendunud, et raamatud on sellega pöördumatult rikutud.

Vandalismiakti tunnistajateks olnud katoliiklased aga õngitsesid piiblid virtsast välja, loputasid puhtaks ja lõhnastasid lõhnaõliga. Nõudlus kristlike pühakirjade järele oli nii suur, et isegi läbi vettinud ja sõnnikulehalised eksemplarid läksid kaubaks nagu soojad saiad.

Misjoniühingu Open Doors hinnangul õnnestus projekti raames rahva hulgas levitada kuni 80 protsenti miljonist Hiinasse smugeldatud piiblist. Ehkki misjonäridele avaldati mitmel pool kiitust, polnud sugugi kõik nende tegevusega rahul. Näiteks väitis Hiina kristliku volikogu esindaja Han Wenzao, et taoline samm muutis ristiusu valitsuse silmis veelgi ohtlikumaks ja võrdsustas kristlased salakaubavedajatest kurjategijatega.

Ehkki vahepeal möödunud kümnendite jooksul on kommunistlikus suurriigis ohje veidi lõdvemaks lastud ja suhtumine kristlastesse sallivamaks muutunud, võib jumalasõna leidmine Hiinas nüüdisajalgi keeruliseks osutuda.

Tänavu aprillis keelustati Hiinas piiblite müük internetis. Ehkki piiblite trükkimine pole seadusega keelatud, on neid võimalik osta ainult kirikute juures tegutsevatest raamatupoodidest.