Põlastusväärse ameti saladused: kuidas elasid keskaegsed timukad?
Timukate tööülesanded ja nende endi elutingimused on eri ajastutel ja piirkonniti olnud väga erisugused.
Näiteks 18. sajandil Osmanite impeeriumis võis surmamõistetu pääseda ülimast karistusest, kui esitas timukale väljakutse jooksuvõistlusele. Lisaks surmamõistetute paljaste kätega teise ilma saatmisele kuulus toonaste Osmanite riigi timukate tööülesannete hulka ka ihukaitsja ja aedniku kohustuste täitmine.
Euroopas olid paljud keskaegsed timukad ise endised kurjategijad. Timuka amet oli nii ebapopulaarne, et sellesse tuli inimesi ähvardustega sundida — või pakkuda tööd kellelegi, kes oli juba ise surma mõistetud.
Eriti levinud oli kurjategijatele timukatöö delegeerimise praktika Skandinaavias, kus timukatel lõigati lisaks ära üks kõrv või mõlemad kõrvad, et lihtrahval oleks lihtne neid välimuse järgi ära tunda. Samuti põletati neile sageli kusagile pea piirkonda kuuma rauaga spetsiaalne põletusmärk.
17. sajandi Saksamaal olid palgalised timukad normiks, kuid varasematel sajanditel oli seal levinud tava panna roimari hukkamise tööd tegema tema ohvri kõige vanem meessoost sugulane.
Üldlevinud arusaama kohaselt tähendas taolise tööpakkumise vastuvõtmine kindlat hukatust hauataguses elus — seda hoolimata asjaolust, et mõnel pool, nt Prantsusmaal, tühistas kirik ametlikult kõik timukakohustuste täitmisel sooritatud patud. See ei takistanud üldsusel timukaid roojasteks pidamast, millega kaasnes nende peaaegu täielik tõrjumine ühiskonnast.
Keskaegses Euroopas olid timukad sageli sunnitud elama majades, mis asusid väljaspool linna, kus nad töötasid. Kui see ei olnud võimalik, elasid timukad enamasti avalike käimlate, pidalitõbiste ravilate, bordellide jmt asutuste läheduses.
Tihtilugu keelduti neile andmast selle linna kodakondsust, mida nad teenisid (mistõttu olid nende õigused linnas piiratud) ja üldiselt keelati neil töötada muudes ametites või isegi siseneda kirikutesse, kõrtsidesse, avalikesse saunadesse jne. Põhimõtteliselt olid nende jaoks suletud kõik avalikud asutused.
Mõnel pool Euroopas kehtestati väga konkreetsed seadused, millega pandi paika, mida timukad oma igapäevaelus teha tohtisid või ei tohtinud. Näiteks võttis Memmingeni linn Baierimaal 1528. aastal vastu seaduse, millega keelati linlastel timuka seltsis einestamine. Samamoodi põlgasid timuka lapsi ja naist kõik peale ühiskonna põhjakihi esindajate.
Kõik see koos tõsiasjaga, et timukate lapsed leidsid üldiselt elukaaslaseid vaid teiste timukate järeltulijate hulgast, tingis arusaadaval kombel olukorra, kus timuka-amet kujunes süngeks perekonnaäriks, mis sünnitas aastasadu püsinud timuka-dünastiaid.
Enamasti polnud timukate jaoks nii palju tööd, et nad ainult hukkamistest ära oleksid saanud elada. Nende täiendavad ülesanded piirdusid üldiselt töödega, mida keegi teine ei tahtnud teha, nagu loomaraibete ja inimlaipade koristamine, lampkastide tühjendamine, maksude kogumine nakkushaigetelt ja sekstöötajatelt, jne.
Saksamaal tehti timukatele sageli ülesandeks prostituutide vaheliste vaidluste lahendamine ja pidalitõbiste linnast välja ajamine, mille eest nad võisid küsida kopsakat lisatasu, kuna keegi teine polnud valmis selliseid töid tegema.
Kuna timukad elasid reeglina omaette hoidvates, tihedalt seotud kogukondades ja jagasid omavahel kogemusi, olid elupõlistel timukatel enamasti erakordselt head teadmised inimese anatoomiast. Seetõttu leidsid nad sageli tööd ka arstide, kirurgide ja kutseliste piinajatena.
Üks üsna tuntud 17. sajandi Saksa timukas Frantz Schmidt kirjutas oma päevaraamatus, et oli oma peaaegu 50 aasta pikkuse karjääri jooksul arstina ravinud rohkem kui 15 000 inimest, ent hukanud vaid 394 ja sandistanud või muul moel piinanud või nuhelnud umbes sama paljusid — mis tähendab, et suurema osa ajast tegutses ta arstina, ehkki ühiskond nägi temas ikkagi ennekõike timukat.
Üldiselt oli timuka amet ka väga ohtlik, kuna neid ähvardas tapmine surmamõistetu neimahimuliste sugulaste või hukkamist vaatama kogunenud rahvahulga käe läbi.
Kui timukas käitus eriti julmalt, põhjustas ebapädevuse tõttu hukatavale täiendavaid piinu või käitus töökohustuste täitmisel muidu ebaprofessionaalselt, juhtus ka seda, et pealtvaatajad timuka karistuseks tapsid; reeglina omakohtu toimepanijad selle eest ise karistada ei saanud.
Timukatelt nagu Schmidt, keda oli maast-madalast kasvatatud isa tööd üle võtma, eeldati pikka õpipoisipõlve ja õpinguid lapsevanema käe all, millele järgnes hukkamistel ja piinamistel abistamine üsna noorest east alates.
Schmidt kirjutab, et harjutas hukkamist põhjalikult mitmesuguste loomade peal, enne kui tal lubati päris inimene hukata. Kogu selle pika haridustee eesmärk oli õpetada tulevane timukas võimalikult vilunuks ja oma töös eksimatuks, kuna keevalisi rahvamasse ei huvitanud, kas timukas oli tööl esimest päeva või mitte.
Ehkki timukakutsega kaasnes palju olulisi miinuseid, ei olnud mitte kõik sellega seonduv üdini hirmus. Nutikas timukas võis teenida üsna arvestatavat sissetulekut. Näiteks võisid eriti osavad hukkajad, kellel polnud midagi reisimise vastu, lõigata kasu asjaolu pealt, et nende tööle leidus vähe tegijaid, ja täita timukakohustusi kogu koduriigi piires, mitte ainult ühes linnas või krahvkonnas.
Samuti teenisid timukad sageli lisasissetulekut meelehea kujul, mida maksis hukatav või tema lähedased lootuses, et hukkamine saab toimuma võimalikult kiiresti ja valutult, või tasuks täiendavate mugavuste eest hukkamisele eelneva kinnipidamise ajal. Üheks taoliseks mugavuseks oli täiendava alkoholi võimaldamine surmamõistetule, mis pidi aitama suremisega kergemini leppida.
Lisaks sellele oli mitmel pool keskaegses Euroopas tavaks loovutada timukale vara, mis surmamõistetul hukkamise ajal seljas oli.
Ehkki praegu on keeruline hinnata, kui suur võis olla timuka teenistus, on ilmne, et seda võis olla päris palju, vähemalt arvestades timukate üldiselt madalat ühiskondlikku positsiooni. Näiteks 15. sajandi Inglismaal võis timukas väidetavalt teenida ühe hukkamise pealt tasuks kümme šillingit, ehk keskeltläbi 16 korda rohkem kui oskuslik kaupmees ühe päeva jooksul.
Lõpetuseks tuleks märkida, et vastupidiselt levinud arusaamale ei kandnud toonased timukad tegelikult enamasti maski. Ka suured linnad polnud keskajal tegelikult eriti suured, mistõttu rahvas üldiselt teadis, kes on timukas. Seega poleks maski kandmisel olnud mingit mõtet
