Päästja või röövel? Eesti mõisnikud lõikasid laevaõnnetustelt kasu

 (7)
Päästja või röövel? Eesti mõisnikud lõikasid laevaõnnetustelt kasu
Hätta sattunud laeva lasti päästmine kasvõi vastu meeskonna tahtmist tõotas suurt tulu. (Foto: Eesti Meremuuseum)

Keisrinna Katariina II kehtestatud mereseadus määras hätta sattunud laevade lasti päästmise eest korraliku tasu.

Seda kasutasid ära Eesti rannaäärsed mõisnikud, kes tegid laevade päästmisest tulutoova äri, kirjutab ajaloolane Kersti Lust ajakirjas Imeline Ajalugu.

Hätta sattunud laeva röövimine on juba ammusest ajast olnud kuritegu, mida on püütud tõkestada valju karistusega. Rootsi ajal välja antud ning 18. sajandil edasi kehtinud korraldused ähvardasid rannaröövi eest rattale tõmbamise ja pea maharaiumisega.

Veel aastal 1780 kästi asjakohaseid paragrahve rannarahvale kantslist vähemalt kord aastas ette lugeda ja kevadest sügiseni iga pühapäev meelde tuletada. Röövi kaasosaliste ülesandjatele lubati aga karistusest pääsemist ja vaevatasu pealekauba.

Laevadelt varastamise ja kraami varjamise eest olid aga ette nähtud märksa leebemad karistused. Surmanuhtluse täidesaatmise keelasid Vene valitsejad ära juba 18. sajandi keskel, mil see asendati häbimärgistamise, avaliku peksu ja sunnitööle saatmisega.

Laevariisujatele määratud karistused piirdusid 18. sajandil enamalt jaolt – pärisorjuse ajale ise­loomulikult – peksuga, sest pärisorjal polnud vara, millega laevale ja lastile tekitatud kahjusid hüvitada, ning ka mõisnikud polnud enamasti huvitatud sellest, et nende tööjõud mõisavälja asemel sunnitöölaagris rügaks.

Seotud lood:

1840. aastail karmistusid karistused ning laeval leidunud kraami omastajat ootas juba esimesel vahelejäämisel peks ja sunnitöö või Siber, kuid Vene senat võis karistust kergendada.

1860. aastail kaotati peksukaristus. Karmid karistused polnud ilmselt piisavalt tõhusad rannarahva iidse tava murdmiseks, sest 17. ja 18. sajandist on teada mitu mastaapset jultunud laevaröövi.

Röövimise legaalne alternatiiv oli aga hätta sattunud aluse lasti päästmine. Kui seadus sätestas päästmise eest viimaks ka korraliku tasu, siis muutusid ranniku lähedal karile või madalikule sõitnud laevad ahvatlevaks tuluallikaks mitte ainult lihtrahvale, vaid ka Eesti rannaäärsetele mõisnikele.

Loe Imelise Ajaloo jaanuarinumbrist lähemalt, kuidas Eesti rannikualade mõisnikud hukkunud laevadest kasu lõikasid.