Oli aeg, kus mees sai lahutust ära hoida naisega kohtu ees seksides

 (17)
Oli aeg, kus mees sai lahutust ära hoida naisega kohtu ees seksides
Illustratiivse tähendusega pilt voodirõõmudest (Wikimedia Commons / Fg68at)

Ajalooline kurioosum: naised said abielu lahutada kohtu ees "impotentsusprotsessil", kui mees ei suutnud kõigi nähes tõestada, et suudab vahekorda läbi viia.

Väga pika aja vältel oli läänemaailmas abielu lahutamine peaaegu võimatu. Lahutamise privileegi polnud vanasti isegi kroonitud peadel.

Kõige tuntum näide sellest, kui komplitseerituks too protsess kujuneda võis, on ilmselt Inglismaa kuninga Henry VIII juhtum, kes selleks, et saada abielu lahutada, pidi asutama täiesti uue ristiusu-voolu, mille peaaegu ainus erinevus katoliiklusega võrreldes oli, et kõrgeim otsustusõigus ei kuulunud mitte paavstile, vaid kuningale endale.

Alates umbes 14. sajandist avanes mõnedes Euroopa piirkondades naistele võimalus abielu lahutamiseks väita lihtsalt, et abikaasa ei saa oma abielukohustuse täitmisega hakkama.

(Täpselt sama ettekäänet lahutuseks võisid kasutada ka mehed, ent vahekorda astumise suutmatusega kaasnev ühiskondlik häbimärgistamine oli ilmselt nii jõuline, et teada pole ühtegi juhtumit, kus mõni mees sellele apelleerinud oleks.)

Nii sai alguse „impotentsusprotsesside“ tava, mille harjal 17. sajandil toimus Euroopas hinnanguliselt umbes 10 000 taolist kohtuprotsessi.

Protsessid olid kaasuseti ja riigiti veidi erinevad, kuid enamasti toimusid need kiriklikes kohtutes. Enamasti eelnes sellistele kohtuasjadele pikk, kuni kolmeaastane ooteaeg, et anda mehele võimalus oma n-ö varustus töökorda putitada. Kui see ei õnnestunud, algas ametlik kohtupidamine.

Seotud lood:

Juurdlusaluste toimingute potentsiaalseid tunnistajaid, nt teenreid ja sõpru ristküsitleti kõikvõimalike intiimsete üksikasjade osas, mida nad protsessiva abielupaari kohta teada võisid.

Pealeselle võidi naisele määrata mitmesuguseid, sageli üsna invasiivseid kontrollprotseduure, eriti kui mees tundus läbivaatusel suguvõimeline olevat.

Naiste jaoks kõige olulisema läbikatsumise käigus üritas kohus välja selgitada, kas lahutuse sisseandja on jätkuvalt neitsi. Selleks rakendati mitmesuguseid meetodeid, millest levinuim oli peegli sisestamine tuppe, et näha, kas neitsinahk on ikka terve.

Mõistagi polnud sellise analüüsi tulemused vaieldamatud ja isegi kui neitsinahk oli millegagi läbistatud, võis naine lihtsalt väita, et tema abikaasa kasutas käsi.

Kuna probleem ei pruukinud seisneda ainult selles, et mees ei suuda ülesannete kõrgusele tõusta, oli väga oluline ka küsimus, kas ta on suuteline naist rasestama.

Seetõttu pidid naised impotentsusprotsessidel vastama küsimustele oma sugueluliste eelistuste kohta, sh selle kohta, kui sageli — ja eriti, mis asendis — nad vahekorda astusid.

Viimane küsimus oli toona erilise tähtsusega sellepärast, et suguühet mis tahes muul moel kui nn misjonäriasendis peeti kui mitte patuks, siis vähemalt taunimisväärseks käitumiseks, kuna usuti, et ühe just selles asendis on kõige parem viis naise rasestamiseks.

Kui aga mehel oli probleeme vahekorra ajal alustatu lõpuleviimisega, võis naine seda asjaolu enda huvides ära kasutada.

Katsed, mida mehi läbi tegema sunniti, olid samavõrd invasiivsed ja ühiskondlikust vaatepunktist potentsiaalselt isegi häbistavamad, kuna kahtluse alla seati ju nende „mehisus“, pealegi veel äärmiselt avalikul moel — nimelt olid impotentsus-istungite protokollid rahva seas vägagi nõutud lugemismaterjal.

Protsesside täpne korraldus erines nähtavasti kaasuseti ja piirkonniti, ent reeglina üritati nende käigus esimese asjana välja selgitada, kas mees on füüsiliselt võimeline saama erektsiooni.

Üks üsna pentsik kontrollprotseduur, mida teadaolevalt rakendati suhteliselt sageli Hispaanias, seisnes suguti kastmises esmalt külma ja seejärel kuuma vette, et näha, kas see jäigastub. Samuti leidub kirjeldusi protsessidest, mille käigus „kombelõtvadel naistel“ paluti juurdlusalust ihuliiget „läbi katsuda“ ja tulemustest kohtu ees aru anda.

Mõnedel puhkudel värvati mehe suguorganit stimuleerima ja selle põhjal järeldusi tegema (meessoost) arst. Mõistagi võis taoline käitlemine pärssida ka selliste meeste sooritust, kes normaalsetes tingimustes erektsiooniks võimelised võisid olla.

Meeste õnneks suhtusid paljud protsessiga seotud meessoost kohtuametnikud sellistesse talitlustõrgetesse mõistvalt, mis tähendas, et suutmatust saavutada erektsiooni ei peetud enamasti kaljukindlaks tõendiks täielikust suguvõimetusest.

Mõned mehed väitsid isegi, et nende suutmatus protsessi ajal oma võimekust tõendada johtus asjaolust, et naine oli palganud nõia nende suguelundit „ära nõiduma“.

Kõigi selliste ebakindluste ja püüdluste juures anda süüdistatavatele meestele kõik võimalused enda suguliseks tõestamiseks kippusid protsessid venima mitme kuu pikkuseks; mõnedel puhkudel viivitati otsuse langetamisega isegi kuni kolm aastat veendumaks, et probleem selle aja jooksul iseenesest ei lahene.

Nüüd jõuamegi reeglina viimase ja kõige otsustavama häbistava protseduurini — „läbikatsumiseni lihaliku vahekorra kaudu“ (ingl trial by congress) —, mis seisnes pealtvaatajate silme all suguühtesse astumises. Pärast seda pidid eksperdid nii abielupaari kui ka nende voodilinad tulemuste fikseerimiseks põhjalikult läbi vaatama.

Üldiselt taotlesid suguvõimetuse alusel abielu kirikukohtulikku lahutamist pigem kõrgklassi kuuluvad naised, kuna neil oli piisavalt vahendeid advokaadi värbamiseks ja kaotuse korral talle tasumiseks; samuti olid suuremad nende väljavaated pärast lahutust endale uus ja võimekam elukaaslane leida.

Näiteks Prantsusmaal peeti umbes 20% teadaolevatest impotentsusprotsessidest ülikusuguvõsade liikmete üle, ehkki kogu rahvastikust moodustasid ülikud vaid u 3%.

Lõpuks hakkas sedasorti kohtuasjade arvukus vähenema, kuna paljudel juhtudel õnnestus kohtus „süüdi“ tunnistatud meestel hiljem isaks saada.

Ajapikku tekkisid abielude lahutamiseks uued võimalused, nii et suguvõimekuse kohtuliku väljaselgitamise tava 19. sajandiks hääbus.