Malloy sündis 1873. aastal Iirimaal, kuid mees saavutas laiema tuntuse hoopis 1930ndate aastate New Yorkis. Ka "vastupidava Mike'i" ja "raud-Mike'i" hüüdnimesid kandnud endist tuletõrjujat üritasid juhututtavad korduvalt mõrvata.

Nimelt oli Malloy kodutu alkohoolik, kes käis 1930ndate algusaastate kuiva seaduse ajal igal hommikul Tony Marino salakõrtsis joomas. Nii tekkiski Marinol ja ta sõpradel Francis Pasqual ja Daniel Kriesbergil kuri plaan - nad tegid Malloy nimele elukindlustuse ja plaanisid ta seejärel mõrvata.

Pasqua käis mõtte välja, kuna teadis, et Marino oli varasemalt sarnase skeemiga juba teeninud. Nimelt oli ta sõbrunenud Mabelle Carsoni nimelise kodutu naisega ning aidanud tal sõlmida elukindlustuse 2000 dollari väärtuses. Marino jootis naise purju, kallas ta veega üle ning lükkas ta madratsi lahtise akna alla - naine suri, surma põhjusena määrati kopsupõletik. Marino aga sai kindlustusraha ilma suuremate probleemideta endale.

Kuna Malloy nägi juba enne mitmeid mõrvakatseid üpris närune välja, oli Marino ka see kord nõus. Kokku sõlmiti Malloy nimele kolm kindlustuspoliisi, mille väärtus oli toona 3576 USA dollarit, mis praegu oleks võrdeline umbes 54 000 dollariga. Kindlustuspoliisid sõlmiti valenimele - Malloy asemel kasutati nime Nicholas Mellory. Plaani värvati ka mitmeid teisi kaasosalisi - baarimees Joseph Murphy, kes pidi surnud Malloy lähisugulast mängides ta tuvastama ning pisisulid John McNally, Edward Smith, Tony Bastone ja Joseph Maglione. Kõik nad olid Marino kõrtsi püsikunded.

Erinevalt Carsonist otsustati Malloy esialgu tappa aga vähem kahtlust ärataval viisil: kuna mees käis iga päev kõrtsis joomas, loodeti, et tol ajal umbes 60-aastane Malloy joob end lihtsalt surnuks. Selle tagamiseks avas Marino talle kõrtsis piiranguteta arve.

Mida teha, kui keegi lihtsalt ei joo end surnuks?

Kuid kogu plaani juures oli üks probleem: Malloy käis küll päevast-päeva kõrtsis joomas, kuid isegi siis kui ta päevast-päeva alkoholi kaanis, ei surnud ta ära. "Malloy oli kogu elu joonud," ütles üks tunnistaja toonastele ajalehtedele. "Nii ta lihtsalt jõi ja jõi."

Mida aga ei juhtunud oli see, mida kõik petturid ootasid. Pärast enda purju joomist tänas mees baariomanikku viisakalt ning teatas, et on varsti tagasi. Hiljemalt 24 tunni jooksul ta seda ka oli. Neli päeva järjest käis Malloy baaris kaanimas, kuni petistel lõpuks küllalt sai ning nad otsustasid surma pisut kiirendada: nad hakkasid mehele serveerima puupiiritust.

Kuid ka see ei kõigutanud Malloyd. "Ta ei teadnud, et ta joob puupiiritust," kirjutas New York Evening Post toona. "Tuleb välja, et seetõttu ei avaldanud see talle ka mingit mõju. Ta jõi kõik puupiirituse ära ning tuli järgmine päev veel nõudma," kirjutas ajaleht.

Päevast päeva käis Malloy kõrtsis puupiiritust kaanimas, kuni ühel päeval mees külili kukkus. Asjaosalised lootsid, et nüüd on mehega ühel pool, kuid kuulsid varsti Malloy norskamist. Paar tundi hiljem tegi kodutu taas silmad lahti ning nõudis veel juua.

Jootmine ei toimi? Söödame ta surnuks!

Kulud hakkasid ajapikku juba märkimisväärseks muutuma - avatud arve, puupiirituse ostmine ja kindlustusmaksed hakkasid võimalikku kasusse auku närima. Niisiis muudeti plaani veel kord ning otsustati Malloyle serveerida puupiirituses marineeritud austreid - nii püsib mürk kauem kehas. Loomulikult sõi Malloy kõik austrid ära ning jõi neile veel puupiiritust pealegi. Samal ajal kui vandenõulased ootasid, et kodutu kokku variseks, lakkus ta lihtsalt oma sõrmi maitsvast einest puhtaks.

Taaskord otsustati plaani muuta. Järgmisena söödeti Malloyle sisse halvaks läinud sardiinidega võileib, kuhu oli segatud šrapnellitükke. Mees sõi võileiva rahulikult ära ning palus petturite meelehärmiks veel üht. Loomulikult ei juhtunud mehega taaskord mitte midagi.

Aeg on kasutusele võtta karmimad abinõud

Kuna Malloy keeldus suremast, otsustati kasutada sarnast meetodit, mida Marino oli varasemalt kasutanud Mabelle Carsoniga. End pildituks joonud Malloy viidi Crotona parki, kaevati ta lume alla ning valati mees veel igaks juhuks mitme pudelitäie veega üle. Järgmisel päeval kõrtsi jõudes avastas Marino sealt ees Malloy. Baarmen oli ta sisse lasknud, kui kodutu oli ukse taha saabunud ja kaevelnud, et tal on külm kontide vahele pugenud.

Oli aeg proovida järgmist tapmisviisi. John McNally soovis Malloy autoga alla ajada, kuid Maglione pakkus "tööotsa" hoopis oma taksojuhist sõbrale Harry Greenile, kes küsis selle eest 150 dollarit. Mehed sõitsid koos Malloyga pimedale tänavale, et ta alla ajada - kaks korda hüppas Malloy küll masina eest ära, kuid kolmas kord suudeti mees lõpuks umbes 80 km/h kiiruse pealt rataste alla ajada. Et tapmises kindel olla, tagurdas Green veel mehest üle ning vandenõulased tegid sündmuskohalt sääred, kuna sinna saabus peale nende veel üks auto.

Viis päeva otsis Malloy vennaks kehastunud baarmen surnukuuridest ja haiglatest infot Malloy kohta, kuid kodutust polnud kippu ega kõppu. Viis päeva hiljem avanes taas kõrtsi uks ning sealt astus sisse lonkav Malloy, kes nägi välja kõigest õige pisut kehvem kui tavaliselt. Kodutu ei mäletanud loost midagi ning talle meenus vaid see, et ta oli ärganud Fordhami haiglas suure kihuga kõrtsi tagasi jõuda.

1933. aastal suutsid mõrvarid lõplikult kodutu eluküünla kustutada. Selleks pandi mehele suhu gaasitulest lähtuv toru ning mässiti ta pea ümber rätik. Mehed hoidsid kodutud kinni niikaua kuni ta surnud oli. Pasqua arstist sõber kirjutas välja võltssurmatunnistuse, millel oli surma põhjuseks märgitud kopsupõletik. Ühelt kindlustusfondilt said petturid ka kätte 800 dollarit.

Teisest kindlustusfondist päriti aga, kus ja millal on võimalik surnukeha näha. Kahtlased asjaolud viisid kriminaaluurimiseni, mille käigus said mõrvasüüdistuse Frank Pasqua, Tony Marino, Daniel Kriesberg ja Joseph Murphy. Kõigile meestele määrati surmanuhtlus, mille täideviimiseks kasutati elektritooli.