Läänemere kallastel rändasid ligi 5000 aasta eest vilunud naispottsepad, osa neist oli ka meie kandist pärit

Helsinki ülikooli arheoloogialabori uurijad on kindlaks teinud peaaegu 5000 aasta taguste savinõude päritolu ja liikumistrajektoorid.

Kas noorema kiviaja lõpul, nöörkeraamika kultuuri ajastul rändasid Läänemere ümbruses ringi peened savinõud ise või hoopis neid valmistanud käsitöölised? Kas Soomest avastatud arheoloogilised leiud on „eksportkaup“ või valmistasid neid seal kohalikust savist meistrid, kes olid omandanud uue tehnika? Neile küsimustele otsivad vastust Põhjamaade ajaloo kõige laiaulatuslikumat algupärase arheoloogilise keraamika uuringut läbi viivad teadlased.

Uurijad ülestasid savinõude saabumismarsruudid ja u aastatel 2900–2300 e.m.a. eksisteerinud nöörkeraamika kultuurikompleksi esindavate hõimude asualad Skandinaavia kaardile, tuvastades sel moel piirkonnad, kus savianumaid valmistati.

Nöörkeraamika-aegsed savinõud erinesid oluliselt eelnenud kiviaegsetest savinõudest. Nöörkeraamikat iseloomustasid uue tehnoloogia kasutamine ja teistsugune stiil. Üks tähelepanuväärseid uuenduslikke tehnikaid oli purustatud keraamika, s.t katkiste pottide kildude segamine savisse.

Soomes, Eestis ja Rootsis oli vähemalt viis piirkonda, kus umbkaudu 5000 aastat tagasi toodeti nöörkeraamilisi saviesemeid ja kaubeldi nendega aktiivselt kogu Läänemere piirkonnas. Soome lõunaosas Häme maakonnas asus nöörkeraamika tootmise keskus, mida noorema kiviaja kontekstis võiks nimetada pooltööstuslikuks asumiks. Sealt pärit savitooted levisid Soome rannikule ja Eestissegi.

Rootsi nöörkeraamikud saabusid Eestist ja Soomest

Rootsi arheoloogid on seni eeldanud, et nöörkeraamilised kaubad saabusid Rootsisse lõuna poolt. Nüüd aga paistab olevat selge, et nooremal kiviajal olid eriti moes idapoolsed mõjutused, ning et nii saviesemed kui ka nöörkeraamilist kultuuri esindavad inimesed saabusid Ida-Rootsisse kõigepealt Soomest ja Eestist. See ei olnud ei ühesuunaline ega ka ühekordne sündmus; tol perioodil esines kõikjal Läänemere ümbruses igasuunalisi aktiivseid kontakte, mida kinnitab tõsiasi, et Rootsis toodetud savinõud ilmusid ajapikku lagedale Soomes ja Eestis.

Traditsioonilistes ühiskondades on pottsepatöö reeglina naiste pärusmaa; samuti oli tavaline komme see, et naine abielludes mujale kolis. Nöörkeraamika kultuuri kalmete väljakaevamised näitavad, et naistele pandi hauapanustena sagedamini kaasa saviesemeid, ning Euroopa surnuaedades tehtud analüüsid kinnitavad oletust, et naised paiknesid elu jooksul ümber suurema tõenäosusega kui mehed.

Tõenäoliselt olid esimesed Läänemeresoome ja Rootsi rannikualadele saabunud nöörkeraamika-käsitöölised naised, kes olid pottsepaoskused omandanud oma sünnipaigas. Ilmselt hakkasid nad kasutama sellist savi, nagu nende uues elukohas leidus, kuid segasid sellesse lisaks kodunt kaasa toodud potikilde. Võib-olla oli see üks viis hoida alles endisel kodumaal valmistatud saviesemeid, mis aitasid igapäevases elus säilitada sümboolset sidet mahajäänud pere- ja kogukonnaliikmetega.
Uurijad postuleerivad, et vilunud nais-käsitöömeistrid saabusid Rootsisse eelkõige Soomest ja Eestist, kuna seosele nende piirkondadega viitavad nii impordituid savinõude geokeemiline päritolu kui ka kultuurilised seosed. Kultuurilised sarnasused omakorda seostavad Eesti ja Soome nöörkeraamilisi kogukondi Soome lahe idakaldaga, mis on nüüdisajal Venemaa territoorium.

Meri ühendas kiviajal kogukondi

Vahetuskaubandus-võrgustiku olemasolu annab ka mõista, et Läänemeri isegi kiviajal pigem ühendas eri kogukondi kui takistas nende läbikäimist.

Uurimuse raames analüüsitud saviesemed pärinesid 24 arheoloogilisest leiukohast Soomes, Eestis ja Rootsis. Uurimuse eesmärgiks oli selgitada välja nöörkeraamiliste saviesemete geokeemiline koostis ja geoloogiline päritolu.

Projekt hõlmas rahvus- ja harudevahelist koostööd Soome, Rootsi ja Eesti arheoloogide töörühma ning materjalifüüsikute vahel. Soome teaduste akadeemia Suomen Akatemia rahastatud uurimisprojekti juhtis Helsinki ülikooli arheoloogialaboratooriumi teadur Elisabeth Holmqvist-Sipilä.

„Igapäevastes esemetes, näiteks pottides-kaussides ja nende valmistamiseks kasutatud savisse segatud vanades keraamikakildudes võib leiduda märke rahvusvahelistest eelajaloolistest fenomenidest,“ kommenteeris Holmqvist-Sipilä.

„Saviesemed olid omanikele nii olulised, et need võeti pikkadele reisidele kaasa. Nüüd, tuhandeid aastaid hiljem, kui suurem osa esemetest on ammu tolmuks saanud, pajatavad nood leiud meile marsruutidest, mida mööda liikusid nii inimesed kui ka nende