Kuidas filipiinlased Pepsi vastu lausa ehtsat sõjategevust alustasid

 (3)
Kuidas filipiinlased Pepsi vastu lausa ehtsat sõjategevust alustasid
Illustreerival eesmärgil: kokkukägardatud Pepsi papptops (Foto: Wikimedia Commons / Hautala)

Filipiinide ja Pepsi sõda: kuidas programmeerimisaps tekitas verise kaose.

1992. aasta mais laskis uudistesaade Filipiinidel Manilas eetrisse telesaatelõigu, mida oli näidatud alates sama aasta veebruarist.

Igal õhtul andis telejaam vaatajaile teada tolle päeva Pepsi reklaamikampaania loosimise võidunumbrid. Inimesed, kes olid ostnud kampaanialimonaadi, said vaadata, kas pudelikorgi alla trükitud loosinumber kattub teleris maha hõigatud võidunumbriga.

Ehkki enamik võidusummadest piirdus saja peesoga (umbes viie nüüdisaegse USA dollariga), oli üksikutel õnneseentel võimalik võita miljonipeesone peavõit.

Mitte just eeskujuliku majandusega Filipiinidel, kus arvestatav osa elanikkonnast elas vaesuses, kujutanuks korgimängu peavõit paljudele tõelise jõukuse süllekukkumist, mistõttu pole imestada, et kui teleekraanile ilmus uus võidunumber 349, ei suutnud kümned tuhanded oma õnne uskuda.

Järgmisel hommikul vallutasid Manilas tegutseva Pepsi tehase võidukate pudelikorgiomanike hordid, nõudes neile tõotatud auhinna väljamaksmist.

Kava kohaselt oleks pidanud välja antama vaid kaks peavõitu, kuid Pepsil oli õnnestunud valmis vorpida koguni 800 000 võidunumbriga korki.

Tarbijaile selgitati, et ettevõte eksis, ja nad aeti tehase territooriumilt minema. Tehaste ümber paigaldati okastraataiad. Järgnesid tänavarahutused, boikotid ja meeleavaldused. Villimisvabrikute pihta loobiti käsitööpomme.

Seotud lood:

Filipiinidel, mis oli toona maailmas suuruselt 12. limonaadituruga riik, jäi Pepsi turuosa oluliselt alla Coca-Cola omale. Isegi väikese summa võitmise võimalus kergitas Pepsi läbimüüki 40 protsenti ja suurendas turuosa 26 protsendini. 1992. aasta veebruarist maini olid 51 000 inimest võitnud sada peesot, 17 aga napsanud endale peavõidu.

Kuidagimoodi jooksis see süsteem aga kokku. Arvuti programmiapsu tõttu trükiti 800 000 pudelikorki numbriga 349, ehkki ainult kahele neist oli lisatud spetsiaalne turvakood, mis kinnitas korgi autentsust.

Tarbijaid selline pisiasi ei morjendanud ja nad jätkasid auhindade väljamaksmise nõudmist. Auhinnanõudjate hulk kasvas lõpuks 486 170 inimese suuruseks.

Pepsi juhtivtöötajad Filipiinidelt ja USA-st kogunesid öisele kriisikoosolekule, et võtta vastu otsus edasiste sammude osas.

Kõigile võitjatele auhindade väljamaksmine läinuks maksma mitukümmend miljardit dollarit. Selle asemel otsustati ajada süü arvutiapsu kaela ning pakkuda võidukorgiomanikele „hea tahte märgiks“ 18–20 dollarit. See kergitas algselt kahe miljoni dollari suuruse eelarvega reklaamikampaania tegeliku maksumuse kümnele miljonile dollarile.

Ehkki mõned inimesed võtsid pakutud lepitusauhinna vastu, leidis suurem osa, et neid tahetakse tüssata. Vabandused, et tegu on raamatupidamisveaga, neid ei huvitanud — nende silmis oli Pepsi rahvusvaheline suurkorporatsioon, mis pidi enda keedetud suppi helpima.

Ettevõte sellega ei nõustunud, mispeale algasidki suured pahandused.
Limonaaditootjale kuulutatud sõjas olid sagedased ohvrid kaubaautod. Protestijad keerasid kummuli, panid põlema, loopisid kividega või lõhkusid muul moel 32–37 kaubikut.

Paljud käisid pahameelt suurettevõtte reeturlikkuse üle väljendamas tänavatel plakatite ja megafonidega.

Kontserni peakorteri akendesse ja hoone esisele platsile loobiti süütepudeleid. Üks isetehtud granaat, mis oli mõeldud veoki õhkimiseks, veeres sõiduki alt läbi ning tappis plahvatades kooliõpetaja koos viieaastase õpilasega, vigastades veel kuut last.

Paanikas Pepsi juhid kutsusid Filipiinidelt tagasi kodumaale suurema osa seal elanud väliskodanikke. Raevunud rahvamassid organiseerusid kiiresti ja jagunesid kildkondadesse, mis hakkasid raha kättesaamiseks Pepsit süstemaatiliselt avalikult häbistama, trükkima Pepsi-vastaseid kirjutisi ja kutsuma üldsust üles ettevõtet boikoteerima.

Riigiprokuratuur ujutati üle haldus- ja kriminaalõigusrikkumiste teadete laviiniga. Tekkis käputäis spekuleerijaid, kes ostsid korke kokku 15 dollariga lootuses, et ühel päeval annab suurtootja siiski järele ja nõustub välja maksma kõik võidud.

Pepsit süüdistati isegi selles, et nad värbasid palgasõdureid enda vara kahjustama, et jätta protestijatest väärmuljet kui vägivaldsetest terroristidest ning sel moel õõnestada nende positsiooni kohtuvaidluses.

Ajapikku skandaal siiski vaibus. Suurema osa tsiviilhagide (mida oli kokku 689) ja kriminaalkaebuste (5200) asjus keeldus kohus menetlust alustamast.

Loe veel

Kui rahvas adus, et ettevõtte valmisolek Filipiinide turule püsima jääda on suurem kui protestijate võhm, taandus Pepsi-vastane meelestatus tasapisi.

1994. aastaks oli Pepsi turuosa kerkinud skandaalijärgsest 17-protsendisest madalseisust 21 protsendile. Eriti hästi läks kaubaks 1,5 liitrine „megapudel“.

2006. aastal otsustas Filipiinide ülemkohus, et eksituse tõttu ei ole Pepsi kohustatud loosivõite välja maksma.