Kriminalistid andsid 1400 aastat tagasi jõhkralt mõrvatud mehele näo tagasi

Šoti mägismaal umbes 1400 aastat tagasi mõrvatud mehe näo digitaalne rekonstruktsioon aitab antropoloogidel ja kriminalistikateadlastel paljastada õõvastava kuritöö üksikasjad. Üks on igatahes kindel: kuuenda sajandi tätoveeritud mägišotlastega pole mõistlik tüli norida!

Hämmastavalt hästi säilinud luustik leiti maetuna Šotimaa idapiirkonnast Black Isle’i poolsaarel asuvast koopast. Koos leidudega, mis viitasid koopa kunagisele kasutamisele sepikojana, kaevati sealtsamast välja ka inimese luustik. Surnukeha oli nähtavasti asetatud hauda selili, jalad risti; selle käed olid raskete rannakividega maadligi surutud.

Ebatavaline leid püüdis Dundee ülikooli anatoomia ja inimsäilmete tuvastamise keskuse CAHID (ingl Centre for Anatomy and Human Identification) teadlaste tähelepanu, kes otsustasid luustikku oma laboratooriumis põhjalikumalt uurida.

Radiosüsinikumeetodil dateerimine näitas, et luustiku omanik oli surnud millalgi aasta 430 m.a.j. ja aasta 630 m.a.j. vahelisel perioodil. See tähendab, et tõenäoliselt oli tegu ühega piktidest — kuni 10. sajandini m.a.j. nii roomlaste kui ka germaani rahvaste vallutusi edukalt tõrjunud muistsete Šotimaa hõimude kogukonna esindajaga. Nimetuse „piktid“ (ld pictus — „üle värvitud“) omistasid neile keha katvate tätoveeringute tõttu roomlased; kuidas piktid end ise nimetasid, pole teada.

Analüüs näitas ohvri näol ja koljul jälgi ränkadest luumurdudest, mis annavad mõista, et teda tabasid vähemalt viis hoopi nüri esemega.

„Esimene hoop anti kettakujulise ristlõikega esemega, mis purustas hambad ohvri paremal näopoolel,“ selgitas projektijuht ha kriminalistilise antropoloogia professor Sue Black pressiteates. „Teine löök võidi sooritada sama esemega, mida kasutati nagu võitluskaigast ja millega purustati lõualuu vasakult poolt. Kolmas hoop purustas kuklaluu samal ajal, kui ohver langes lõuga tabanud löögi tagajärjel raskelt pikali vastu kõva pinda, võimalik, et kivi.“

Sellega jõhkrutsemine aga ei piirdunud.

„Neljas, tõenäoliselt sama relvaga sooritatud surmahoop lõpetas ohvri elu, tungides ühelt küljelt maas lebava ohvri pealuusse ja teiselt poolt välja,“ jätkas prof Black. „Viienda vigastuse iseloom erines esimese relvaga sooritatud nelja löögi omast; tegemist oli kolju ülaosasse raiutud mulguga.“

N-ö kirsiks antud laboratoorse uuringu tordil oli CAHID-i töörühma teostatud näojoonte digitaalne rekonstruktsioon, mille juures rakendati teadmisi anatoomia, antropoloogia, kriminalistika ja digikuva-tehnika valdkondadest.

Küsimus, millised olid jõhkralt tapetud mehe viimased elupäevad, on uurijaile siiamaani mõistatuseks. Edasised väljakaevamised koopas ja luude põhjalikum analüüs aitavad kriminalistidel loodetavasti leida täiendavaid vastuseid.