Koer võib olla inimese parim sõber, aga kes on tähtsaim?
Porgandit mäluvad hobused tirisid talupoegade atru, kandsid sõdureid sõtta ning täitsid lihunike, mööblipolsterdajate ja harjavalmistajate taskuid. Hobune on kogu ajaloo vältel olnud otsekui liim, mis inimühiskonda kokku sidus, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Kui noorema kiviaja maaharijad hakkasid hobuseid pidama, oli nende eesmärk loomade piima joomine ja nende liha söömine.
Peagi leidsid inimesed, et kui hobusele ike kaela ümber panna, suudab loom vedada vankrit nagu härg. Ike ei sobinud aga hobuse kehaga, vaid vajutas ta kõrile, nii et too oli lämbumisohus.
Alles 7. sajandil pKr, mil leiutati sellised rakmed, nagu me neid tänapäeval tunneme, suutsid talupojad hobujõudu tõeliselt ära kasutada.
Hobune oli tõhusam kui härg, ehkki teda oli ka kulukam pidada. Alates 11. sajandist hakkasid talupojad seetõttu tasapisi oma härgi hobuste vastu vahetama.
Need hämmastavad loomad vedasid nii atra, äket kui ka hiljem külvimasinat. Kui hilissuvel tuli saak koju tuua, oli see hobune, kes viljavihud tallu tõi. Hobune vedas talumeest ka koos kaupadega turule.
Töörügamine jätkus umbkaudu 1950. aastateni, mil algas mehhaniseerimise võidukäik ning traktor ja teised motoriseeritud põllumajandusvahendid vahetasid hobuse välja.
Loe hobuse ajaloost lähemalt juulikuu Imelisest Ajaloost!
