Kuningas ta ei olnud, erinevalt leedulaste juhist Mindaugasest, kes krooniti kuningaks 1253. aastal otseselt paavsti heakskiidul, selle eest, et leedulased end ristida lasid. Lembitu tiitliks on ikkagi vanem, ehk kuigi ta polnud just kõige lihtsam inimene, oli ta pigem oma kodukandi (või kihelkonna) autoriteetne liider, mitte valitseja. Ja selgelt oli ta sõjamees, ehk oskas käsitseda mõõka, mitte ei läinud reha ja viglaga sõtta, nagu filmist Malev mulje võib jääda.
Täna, 800 aastat tagasi (pluss muidugi ka kalendrireform selle sisse, mis on kuupäevi veidi nihutanud), madisepäeval aastal 1217 sai Lembitu surma Pala ehk Navesti jõe lähedal (võimalik, et Sürgavere Vanamõisa lähistel) peetud Madisepäeva lahingus. Selles lahingus osales eestlaste poolel Läti Hendriku andmetel 6000 meest, kellest vähemalt tuhat sai surma, samas kui sakslaste liitlasena olevat hukkunud ka liivlaste nimekaim vanem Kaupo.
(Liivimaa vanem riimkroonika seostab aga Kaupo hukkumist hoopis lahinguga Koknese lähistel. Lembitut see kroonika isegi ei maini.)
Kas Lembitu oli üldse olemas?
Nagu märgitud, kirjutab Lembitust vaid üks allikas, Hendriku Liivimaa kroonika, ehk kui me selle autori usaldusväärsust ei usuks, võiks kahelda ka Lembitu olemasolus üldse. Tõsi on see, et Hendriku kroonika on osutunud tõepärasemaks kõikide teiste sama aja kroonikatega võrreldes ja seega on meil alust uskuda, et Lembitu tegelikult oli olemas, et tal oli ka poegi, kes kristlastele pantvangiks anti, ja et tal oli ka vend Unnepewe, kes pärast Lembitu surma uuesti sakslastega rahu tegi.
Räägitakse Lembitu linnusest, nimega Leole, mis kujutas endast linnamäge, ning nagu tänaseks tuvastatud, paiknes see Viljandimaa põhjaserval Lõhaveres. Leiumaterjal kinnitab, et Lõhavere oli linnusena kasutusel 12.-13. sajandil ja nimetatud ajavahemikus on see põlengutes kannatanud vähemalt kahel korral. Lembitu ise elas aga nähtavasti naabruses asunud külas.
Pole selge, kas sakslaste suur rüüsteretk Sakalasse 1208. aastal just Lembitu aladeni ulatus, kuid Viljandi piiramine sakslaste, lätlaste ja liivlaste poolt 1211. aastal jõudis juba päris lähedale. Järgnes Lembitu ja Meeme juhitud sakalaste kättemaksuretk Lätisse Rubene kiriku juurde, mis rüüstati ja röövsaagi seas veeti tagasi ka naisi ja poisikesi.
Kas Lembitu oli röövel?
Tüüpiline kirjeldus tollastest sõjaretkedest on, et (kes iganes parajasti kallale tungis) kõik mehed tapeti maha, hooned pandi põlema, naised ja kariloomad veeti röövsaagina kaasa. Ka poisse veeti orjusse, mis aga röövitud naistest edasi sai, võib vaid oletada. Aastal 1211 on kättemaksuks liivlaste (Kaupo) rüüsteretke eest Lembitu ja Meeme käinud rüüstamas Rubenet, arvatavasti ka järgmisel aastal Beverinit, tapnud Viljandisse saabunud preester Salomoni, seejärel aga juba põiganud röövretkele Pihkvasse.
Millalgi 1212. aasta paiku on sakslased koos lätlastega jõudnud Lembitu külla, kus asunud hooned olid nähtavasti juba varem hävitatud. 1215. aastal saabub riialaste, liivlaste ja lätlaste vägi Lembitu linnuse alla, põletades maha sealsed kaitsevallid, kuni linnuses olijad alistusid ja ka Lembitu teiste seas end ristida lasi. Sellest hoolimata linnus rüüstati ja Lembitu viidi sõjavangina kaasa, kuni tema ja teised vangistatud mehed olid valmis oma poegi pantvangiks andma.
Lembitu kui liider
Pärast seda alandust leppisid aga saarlased, ridalased, sakalased ja ugalased kokku juba ühises sõjategevuses. Kas Lembitu ise selles osales, pole kindel, kuid sakalaste ja ugalaste vägi piinas kättemaksuretkel surnuks Beverini lätlaste vanema Talibaldi.
1217. aastal igatahes tuli nimelt Lembitu kutse peale kokku suurem vägi ridalastest, harjulastest, virulastest, revalastest, järvalastest ja sakalastest, ligemale 6000 meest, kes põrkasid madisepäeval kokku ligemale 3000-mehelise riialaste, lätlaste ja liivlaste väega. Lembitu langes ühe lätlase käe läbi, hukkusid ka teised vanemad Wottele ja Maniwalde. Rüüstamine lõppes alles siis, kui Lembitu vend Unnepewe uuesti rahu sõlmis.
Igatahes kaks aastat hiljem osalevad sakalased juba riialaste väes Järvamaa ja Virumaa rüüstamisel. Ja ordu seadis nähtavasti üsna pea Sakala linnustes oma foogtid ametisse, kes eestlaste üle valitsema pandi. 1221. aastal tõusis Sakala veel saarlaste õhutusel üles, ning vangi võetud orduvendade vastu saadi nähtavasti ka osa varasemaid pantvange tagasi. Seekord tuli sakslastel vallutada kaks linnust, et 1223. aastaks Sakala uuesti alistada. Sel ajal nähti ka venelasi Sakalas, küll orduvendi ründamas, kuid ilmselgelt ka kohalikke külasid rüüstamas.
Lembitu kui ärkamisaja iidol
Läti Hendriku kroonika oli juba baltisakslaste poolt üles leitud, ja kui Carl Robert Jakobson eesti rahvuslusele aluse pannud kolm isamaakõnet pidas (1868-1870), rõhutas ta eriti just Lembitu tegevust omal ajal. Igatahes Jakobsoni Lembitut idealiseeriv ajalookäsitlus on jäänud domineerivaks tänase päevani.
Kihelkond, kus Lembitu elas, kattub suures osas hilisema Suure-Jaani kirikukihelkonnaga, Lõhaverre ehitati aga sakslaste mõis. Lõhavere linnuses hakati kaevama juba aastal 1880, kuigi pikka aega käis üsna vihane vaidlus, kas Leole ikka asus seal.
Mõiste "eestlased"
Modernistide koolkond sotsiaalteadustes küll eitab igasugust rahvuste kujunemist enne 19. sajandit, aga fakt on, et Läti Hendrik kasutab läbivalt kohanime Estonia ja etnonüümi estones. Ka vanem riimkroonika teab rahvast eisten.
Ühtset võimu eestlastel ei olnud, kuid sõja korral tulid erinevate maakondade malevad alati kokku, nõu käidi pidamas näiteks kärajatel, ehk teatud demokraatlik ja solidaarne ühiskonnakord oli sellel territooriumil juba välja kujunenud. Lembitu oli kogu selle rahva liidriks vähemalt ühel korral, lahingus, milles ta surma sai. Aga jah, eestlaste valitsejaks ta ei hakanud.
Püüd feodaalkorda siinsesse ühiskonda enne orduaja kehtestamist üle kanda on üsna tehislik.
