Pärast edukat sõjategevust Poolas ning kuninga armee (Rootsi kõigi aegade suurim ja parim sõjavägi üldse) Ukrainasse tungimist kaotasid rootslased paraku otsustava lahingu Vene vägedega Poltavas 1709. aastal. Rootsi riik kaotas oma sõjaväe tuumiku ning kuningas Karl XII oli sunnitud põgenema Türgi sultani juurde, kus viibis tagasipöördumisvõimaluse puudumisel mitu aastat. Esialgu lootis ta siiski võimalusele sõlmida tol ajal veel võimsa Türgiga Venemaa-vastane liiduleping ja Peeter I-le kätte maksta.

Enne sõjakäigu algust lahkusid Eesti- ja Liivimaa territooriumilt Rootsi väliväed ning Eesti ja Liivimaa kaitseks jäid vaid kindluste garnisonid, aadlilippkonnad ja maakaitsevägi.

Soodsat juhust kasutades tungisid nüüd uuesti Rootsi valdustesse Venemaa, Taani ja Poola väed. Juba 1709. aasta sügisel ilmus suur Vene armee Liivimaale ja alustas Riia piiramist. 1710. aasta juulis-augustis alistus pikalt vastupidanud Riia ja seejärel ka Pärnu linn.

Kuid lisaks Vene vägedele saabus 1710. aastal Lõuna-Euroopast ja Poolast Liivimaale ja sealt ka Lõuna- ja Põhja-Eestisse järjekordne katkuepideemia (sai alguse 1701 Põhja-Aafrikast), mille käes kannatasid nii elanikud kui ka linnade garnisonid. See oli ka üks Riia ja Pärnu alistumise põhjus. Riia pidas piiramisele vastu 8 ja pool kuud, Pärnu kõigest kolm nädalat.

Katk jõudis Tallinnasse napilt enne Vene vägesid – 11. augustil. Vene väed – umbes 10 000-20 000 meest kindral Rudolf Felix Baueri juhtimisel - alustasid Tallinna piiramist 15.augustil 1710, kui venelaste eelvägi Lasnamäele jõudis. Bauer ei olnud mitte baltisakslane, kes oli üle läinud venelaste poole, vaid hoopis Holsteinist pärit riukalik palgasõdur, kes jõudis Põhjasõja ajal igasuguseid tükke teha. Olgu lisatud, et rootslased näitasid ka, et neil veel püssirohi sarvedes kuiv on ja andsid venelastele väikese lahingu. Nimelt väljus linnast paarisajameheline ooberst Fabian von Tiesenhauseni juhitud ratsasalk, kes paar korda sümboolselt vene vägedega lühemaid kähmlusi pidas, et seejärel rutuliselt linnamüüride taha taganeda.

Igal juhul oli Eestimaa kuberner Dietrich von Patkul (kurikuulsa „sõjasüüdlase ja sõjasüütaja“ Reinhold Patkuli sugulane) meelestatud resoluutselt ja laskis vana tava kohaselt 19. augustil eeslinnad maha põletada, et vaenlane sealt varju ei leiaks ning materjali oma piiramisrajatiste ehitamiseks. Seda tehti 300 meetri ulatuses Tallinna kindlustusvööndi servast. Lisaks majade mahapõletamisele püüti tavaliselt hävitada ka aedu ja maha raiuda suuremad puud – ikka selsamal „strateegilisel“ eesmärgil. Eeslinnade elanikele selline asi muidugi ei meeldinud, aga kus sa relvastatud sõdurite vastu saad. Sel korral hävitati vähemalt 49 suuremat maja (võimalik, et väiksemate osmikute üle üldse arvestust ei peetud) ja vana Kaarli kirik Tõnismäel. Seejuures tuli väidetavalt eeslinnade hävitamine sealsetele elanikele ootamatult ja tules hävis nende vaesekeste kasin isiklik vara koos varutud toidukraamiga. Igal juhul väideti seda esitatud kaebustes, kusjuures mõnel korral vaesed inimesed ise vaevu tulesurmast pääsnud olid…

Kui 18. augustil Bauer ise peaväega kohale jõudis, alustati piiramistöödega. Piiramistöid alustati Lasnamäe-poolsest küljest, seejärel laiendati tegevust ka lõuna ja lääne poole, kuid venelased tegutsesid ilma erilise innukuseta ja lõpuks jäid linna mereäärne ja Telliskopli-poolne külg ikkagi blokeerimata. Kuid see-eest tõkestasid Vene väed augusti lõpus linna varustamise Ülemiste järvest saadava joogiveega, sulgedes sel eesmärgil joogiveekanali. See oli neist väga kaval samm – seni ei olnud linna piirajad seda teinud – kas siis humanismist või lihtsalt rumalusest? Aktiivset sõjategevust (tormijooksud ja linna tulistamine suurtükkidest) ei hakatud üldse proovimagi, Vene väed kasutasid passiivset piiramis- ja venitamistaktikat, oodates rahulikult, kuni katkutõbi linna kaitsjaid pureb.

Rootsi laevastik sai linna varustada abivägede ja muu vajalikuga, sadamat venelased ei proovinudki vallutada. Kuid sellest polnud erilist abi. Tallinn oli hästi kindlustatud linn ja ka kaitsjaid oli kokku 4000 sõdurit – neist 40% olid muide eestlased Harju maarügemendist ja C.J. von Hüene värvatud garnisonipataljonist. Sõjamehed kandsid suuri kaotusi linna jõudnud katkuepideemia tõttu, mida veelgi süvendas veenappus. Garnisoni 4000 sõdurist jäi piiramise lõpuks ellu umbes 400, seega ainult 10%. Linnaelanike ja Tallinna varjule tulnud rohkete sõjapõgenike arv kahanes samas suurusjärgus. Muidugi tappis katkutõbi ka venelasi, kuid mitte nii hullusti. Katk oli seekord nii surmav, et tõesti jäi linlastel ja sõjaväelastel mulje, et veel veidi ja neid kõiki ootab täielik väljasuremine.

Maanõunik Otto Fabian von Wrangelli kroonikas kirjutatakse seda kurba olukorda niimoodi:

"Rootsist tuli viimaks mitmel korral mõnisada sõdurit garnisonile täienduseks, kuid niipea kui nad saabusid, ründas neid äge katkutõbi ja neid suri kuhjakaupa, nagu on ühe teatud mehe poolt üles kirjutatud, et ainuüksi sõduritest olevat päevas surnud 150-170, arvestamata nende naisi ja lapsi, rääkimata sellest, kui palju kodanikke iga päeva suri või haigena lamama jäi. Tallinna linnas muutus olukord iga päevaga järjest viletsamaks ja kurvemaks, majad täitusid laipadega ning enam ei olnud võimalik hankida puusärke, veel vähem paljusid laipu maha matta, sest kõikjal oli inimestest puudus. Enamik vaimulikke oli surnud, niisamuti kõik arstid."

Vaatamata linna kaitsevõime pidevale langemisele katku tagajärjel ning asekuberner Dietrich Patkuli poolt Rootsi kuninglikule nõukogule (kes valitses Karl XII äraolekul riiki) ja sõjakolleegiumile esitatud abipalvetele saata Tallinnasse lisavägesid või varustust, ei osutatud linnale ja Rootsi garnisonile olulist abi. Tõenäoliselt seetõttu, et vabu lisavägesid ei olnud lihtsalt kusagilt võtta ja Rootsis oldi juba ennetavalt Liivimaast ja Eestimaast loobutud.

Tallinna piiramise ajal esitasid Vene väed linnale, Eestimaa rüütelkonnale ja Rootsi garnisonile korduvalt alistumisettepanekuid, milles lubati kinnitada kõik linna vanad privileegid. Esimene neist esitati 16.augustil 1710 tsaar Peeter I allkirja ja pitseriga, järgmised esitasid piiramist juhtinud kindral Bauer ning Eesti- ja Liivimaal paiknevate Vene vägede ülemjuhataja Aleksander Menshikov.

Suures hädas pidasid Tallinna rae, Eestimaa rüütelkonna ja Rootsi garnisoni esindajad viimase kolm päeva kestnud nõupidamise 24.–25. septembril. Linna ning rüütelkonna esindajad pooldasid kapituleerumist, Rootsi garnisoni esindajad olid alistumisele vastu, kuid nõupidamised lõppesid alistumise pooldajate võiduga. 26. septembril algasid Harku mõisas läbirääkimised Vene väe juhtidega ja 29. septembril 1710 sõlmisid Tallinna rae, Eestimaa rüütelkonna ja Rootsi garnisoni esindajad ning Vene vägede esindaja Rudolph Felix Bauer Harku mõisas neljapoolse kapitulatsioonileppe. Seekord kestis piiramine poolteist kuud.

Lepingu kohaselt oli Rootsi garnisoni jaoks oluline oma sõjaväelise au säilitamine – nad võisid lahkuda ja kodumaale naasta, võttes kaasa lipud ja relvad. Lisaks veel oma perekonnad ja kogu maise vara. 30. septembril 1710 lahkusidki epideemias ellujäänud Rootsi sõdurid (10% oli neid alles) marsimuusika ja lehvivate lippude all auga Toompealt, suundusid Pikka tänavat mööda Rannaväravasse ja sealt edasi sadamas seisvatele laevadele. Haiged sõdurid jäeti linna maha. Laevad suundusid Helsingisse, kus Rootsi võim püsis aastani 1714. Samal ajal sisenesid Vene väed läbi Toomvärava linna. Olgu veel lisatud, et lahkusid peamiselt rootslastest ja soomlastest sõdurid, kohalikud ellujäänud jäid maha ja võeti esialgu sõjavangi. Kuid arvatavasti lasti nad peagi lihtsalt koju laiali. Harju Maarügemendi ülem ooberst Bogislaus von der Pahlen kauples samuti endale loa asuda elama kodusesse Rägavere mõisa vanaduse ja haiguse tõttu – mees oli 64-aastane.

Kuberner Patkul ise suri katku kaks päeva peale lepingule allakirjutamist – kusjuures ta ise oli juba nii haige, et ei suutnud isegi sulge käes hoida. Seetõttu andsid oma allkirjad nelja Rootsi rügemendi ooberstid. Tasub lisada, et rootslastel seekord vedas, sest Vene väed olid mitmel korral oma sõna murdnud ja allaandjad minemalaskmise asemel ikkagi sõjavangi vedanud – näiteks Riia ja Viiburi alistumisel. Kuid nad ei olnud veel mitte eluga ära pääsenud!

Selle lahkumise kohta kirjutab von Wrangell:

"…kuid vaid väike osa pääses minema, sest katk tabas neid ka vee peal, kuna tuul oli Tallinna reidil mõned nädalad vastu, mistõttu niihästi rootslased kui ka põgenenud sõdurid ning teised isikud enamasti ära surid ning nende laibad üle parda visati, nõnda et need siis kuhjade viisi randa triivisid, aga maal ei saanud neid matta, kuna selleks ei jätkunud inimesi. Mõned taandusid Tallinnast Naissaarele ja teistele saartele, kuid katk jälitas neid ka sinna ning eluga ei tulnud neist sealt tagasi peaaegu keegi."

Läks veel päris tükk aega mööda, siis asuti suure ja piduliku sündmuse juurde. Tallinnasse jõudnud kindral Bauer kamandas 24. novembril ellujäänud olulisemad isikud kokku Raekotta ja võttis neilt truudusevande Vene tsaarile. Selle andsid raehärrad eesotsas Christoph Michaeliga, kolm vaimulikku ja kodanikkonna esindajad. Sel ajal seisid üsna vähesed linnakodanikud Raekoja ees oma Rootsi lippudega ja täies relvis. Kui pidulik osa läbi sai, kutsuti ka nemad sisse ja tutvustati truudusvannet. Seepeale panid nad pidulikult lipud-relvad maha ja kordasid vannet. Seejärel kostitati asjaosalisi ja oh üllatust – korraldati Toomplatsil kulukas tulevärk! Mis puutub rüütelkonna truudusevannet, siis lükati see edasi, kuna aadlikud kõikjal laiali ja üpriski kättesaamatud olid.

Linn ise, kus valitsesid surm ja viletsus, pakkus haletsusväärset vaatepilti, kuigi katkuepideemia hakkas vähehaaval vaibuma. Kolme kuu pärast külmade tulekuga oli epideemial tõesti lõpp. Tuntud kroonikakirjutaja pastor Christoph Kelch oli üks viimaseid katkuohvreid Tallinnas – ta suri 2.detsembril 1710; veel kaks kuud peale kapitulatsiooni.

Erinevatel hinnangutel suri linnas katku hirmuäratav hulk linlasi (lisaks veel sõjapõgenikke) – 11 000-12 000 inimest (isegi kuni 15 000), sest detsembris 1710 loendati Tallinnas koos eeslinnadega 2200 elanikku. Seega niitis epideemia maha 80-85% elanikkonnast.

Katkend pärineb Hanno Ojalo raamatust "Tallinna lahingud, piiramised, mässud ja sõjapealikud 1219-1944", kirjastus Ammukaar, 2018.