KATKEND RAAMATUST "Külm sõda Läänemerel 1946-1994" | Mäss suurel allveelaevahävitajal "Storoževoi" 9. novembril 1975


KATKEND RAAMATUST "Külm sõda Läänemerel 1946-1994" | Mäss suurel allveelaevahävitajal "Storoževoi" 9. novembril 1975
StoroževoiFoto: Pressimaterjalid

Seni viimane mässulaev Läänemerel oli Balti laevastiku suur allveelaevahävitaja (bolšoi protivolodotšnõi korabl) "Storoževoi". See oli igati uus ja moodne sõjalaev pikkusega 123 m, veeväljasurvega 3436 t. Kaks gaasiturbiini koguvõimsusega 52 000 hj andsid talle kiiruseks 32 sõlme (59 km/h). "Storoževoi" relvastuses oli neljakonteineriline rakett-torpeedode „Metel” seade vööris, kaks lähitegevus-õhutõrjerakettide „Ossa–M” paarisseadet, kaks 76 mm automaatkahurite paarisseadet ja kaks 12-torulist süvaveepommide laskeseadet. Meeskond oli 180-liikmeline, neist 22 olid ohvitserid ja mitšmanid.

Katkend Mati Õuna ja Hanno Ojalo äsjailmunud raamatust "Külm sõda Läänemerel 1946-1994".

"Storoževoi" ehitati aastail 1972–73 Balti laevatehases Kaliningradis. Laeva komandöriks määrati 2. järgu kapten Anatoli Potulnõi; ülbe ülemus, keda meeskond ei sallinud. Komandöri asetäitjaks poliitalal aga sai 3. järgu kapten Valeri Sablin — üks neist isemõtlejaist-utopistidest, keda Venemaal on üles kasvanud ikka ja jälle, kuigi nad on lõpetanud enam-vähem ühtemoodi halvasti. Sablin oli laeval autoriteet, ta oli laevastikus üks vähestest poliittöötajatest, kes suutis laeva juhtida ja kasutada selle relvastust - seda tänu eelnevale teenistusele Põhjalaevastiku sõjalaevadel.

Seotud lood:

Valeri Sablin sündis 1939.aastal Leningradis mereväeohvitser Mihhail Sablini perekonnas, kes omakorda oli mitmendat põlve mereväeohvitser. Noor Valeri õppis aastatel 1956–1960 Leningradis Frunze-nimelises mereväe kõrgkoolis ja oli seal teaduskonna komsomolisekretär. Enne kooli lõpetamist jõudis astuda ka kompartei ridadesse, nagu ühele tõelisele nõukogude ohvitserile kohane. Pärast kooli lõpetamist teenis ta aastatel 1960–1969 Põhjalaevastikus. Esialgu sai laevasuurtükiväelase väljaõppega Sablinist hävitaja "Ožestotšonnõi" patareikomandöri abi, seejärel teise hävitaja Sveduštšii suurtükitulejuhtimisgrupi komandör, seejärel juba allveetõrjelaeva PBK-25 komandöri abiks. Teenistuse eest sai korduvalt kiitusi ja kerkis ka aukraadides.

Seejärel asus Sablin õppima Moskva Lenini-nimelise Sõjalis-Poliitilises Akadeemias ja lõpetas selle 1973.aastal kõrgema koosseisu poliittöötajana ning sai 3.järgu kapteni aukraadi. Näis, et mehe karjäär kulgeb tõusujoones. Kuid Sablin oli eriline nõukogude ohvitser, tema mõtles suurelt ja näis, et tal olid ka lausa messianistlikud kalduvused. Juba teenistuse ajal Põhjalaevastikus tekkis mõningaid probleeme seoses kirjaga, mille noor ohvitser oli saatnud otse Nikita Hruštšovile. Kirjas tundis Sablin suurt muret kompartei ridade "puhtuse" pärast.

Paadunud revolutsionäär

Sablin oli aastaid uurinud marksismi-leninismi klassikuid ja mõelnud sellele, kuidas muuta Nõukogude Liidu ühiskonnakorda vabaks ja õiglaseks ning oli veendunud, et rahulolematuid olemasoleva korraga on väga palju. Talle tundus, et on vaja vaid anda tõuge letargias oleva rahva äratamiseks ja uus revolutsioon pühib tollase „Kremli vanadekodu” koos käsilastega ajaloo prügikasti. Ta oli meeskonna poliitilise kasvatustöö käigus levitanud mõtteid, et riigi juhtkond eesotsas Leonid Brežneviga tuleks välja vahetada ning tuleks tagasi pöörduda "tõeliste" leninlike väärtuste juurde. Selle jaoks kavatses ta sõita "Storoževoiga" Leningradi ning peatudes kuulsa ristleja "Aurora" juures, nõuda esinemist NSV Liidu Kesktelevisioonis, kus ta saaks tutvustada oma manifesti ja algatada uus Oktoobrirevolutsioon. Oma ideesid istutas Sablin vähehaaval poliitõppustel ka laeva meeskonda ja kogus vähehaaval omale mõttekaaslasi.

Sablinil oli mässuhetkel perekond – abikaasa ja 1962. aastal sündinud poeg, kuid see revolutsionääri tagasi ei hoidnud.

Kogu mässu käik on esitatud olemasoleva info põhjal ja tuleb arvestada, et loomulikult püüdsid hiljem kõik asjaosalised kogu süü Sablini kaela veeretada ja ennast võimalikult riigitruuna näidata. Kindel võib olla vaid selles, et kui asjad hapraks läksid, muutis osa vaimustusega mässu alustanud mereväelasi hiljem meelt ja asus tegutsema Sablini vastu.

Mässuga olid nõus vaid pooled

Sablin hakkas tegutsema ööl vastu 9. novembrit 1975, kui "Storoževoi" seisis oktoobripühade tähistamise ajal koos teiste Balti laevastiku sõjalaevadega Daugava jõel Riias. Tegemist oli traditsioonilise sovjeeditavaga, kus lippudega (öösel vastavalt tuledega) ehitud Balti laevastiku sõjalaevad rivistusid jõele, et okupeeritud lätlastele demonstreerida NSV Liidu tohutut sõjalist jõudu. Kuna peale sellist seisvat "paraadi" pidi laev lahkuma Liepajasse remonti, siis ei pööratud "Storoževoi" iseseisvale ärasõidule mingit erilist tähelepanu. Paraku oli tänu sellelesamale remondile eelnevalt laevalt maha võetud kogu relvastus ja laskemoon, vaid üksikud käsitulirelvad olid jäänud. Seetõttu ei saanud mässulised hiljem tagaajajaid ja ründajaid ka vastu tulistada.

Sablin meelitas komandör Potulnõi pettusega laeva alumisele tekile ja lukustas ta ühte kajutisse. Peale seda kella 21.40 paiku võttis Sablin laeva juhtimise üle. Muide, millegipärast ei olnud laeva pardal ka I tüürimeest, nii asus Sablin ühekorraga komandöri ja I tüürimehe ülesandeid täitma. Masinameeskond hakkas turbiine käigu andmiseks ette valmistama ja Sablin pidas meeskonnale ja eraldi ohvitseridele lühikese kõne. Tema sõnum oli, et NSV Liidu juhtkond on viinud riigi kuristiku äärele, kust edasiteed ei ole. Sablin teatas, et "Storoževoi" läheb Leningradi, kus ta nõuab esinemisvõimalust televisioonis ja pöördub üleskutsega tööliste poole. Lõpetuseks teatas ta ohvitseridele, et üritusest osavõtt on vabatahtlik.

Hääletamisel selgus siiski, et vaid pooled neist olid valmis kaasa lööma, ülejäänud suleti ühte kajutisse. Hiljem on viidatud, et kõige rohkem hakkajad olid kaks noort leitnanti - Dudnik ja Vavilkin. Reakoosseis olevat täies koosseisus nõus olnud. "Storoževoil" anti haalpoidelt otsad lahti ja peagi jõudis laev Liivi lahele, võttes suuna Irbe väinale. Otsetee läks muidugi läbi Suure väina ja Väinamere, kuid Sablin ei soovinud riskida madalikulesõidu või muu taolise äpardusega, mis oleks kogu ürituse eos läbi kukutanud. Samuti kartis ta, et sealse laevatee võib mõne alusega lihtsalt blokeerida. Seega valiti pikem marsruut ümber Saaremaa ja Hiiumaa.

Põgenenud ohvitser

Kuid nagu ikka, ei lähe asjad plaanikohaselt. Enne Riiast lahkumist oli üks ohvitseridest jõudnud minema hiilida. See oli laeva komsorg riigitruu vanemleitnant-mehaanik Firsov, kes võeti lähedalseisvale allveelaevale B-49 ja Firsov teatas, et "Storoževoil" on mäss. Teade sellest jõudis reidi operatiivkorrapidajani ja sellelt edasi subordinatsioonirada pidi kuni Moskvani, NSV Liidu merejõudude ülemjuhataja, laevastikuadmiral Sergei Gorškovini. See teavitas mässavast sõjalaevast kaitseminister marssal Andrei Gretškod ja see omakorda kompartei peasekretäri Leonid Brežnevit.

Selleks ajaks jõudis Gorškovini ka Sablini saadetud radiogramm tema nõudmistega nõukogude ühiskonna ümberkorraldamiseks. Moskvast vaadates sai sellisele jaburusele olla vaid üks vastus — laev tuleb põhja lasta. See ülesanne anti lennuväe peamarssalile Pavel Kutahhovile, kes laskis käiku Lätis baseeruvad pommi- ning raketilennukid — hävitus-pommitajad Jak–28, taktikalised pommitajad Tu–24 ja kaks keskmaapommitajat Tu–16. Samal ajal olid "Storoževoi" öösel kell 2.49 väljunud Daugava jõesuust ja suundus Irbe väina poole. Laeva asusid jälitama torpeedokaatrid ja piirivalvelaevad ning vahilaev.

Kaks versiooni

"Storoževoi" pommitamise ning tulistamiseni jõuti Irbe väinas, mõnikord on väidetud, et see juhtus juba keset Liivi lahte. Enne seda jõuti eksikombel pommitada ka üht NSV Liidu kaubalaeva, kuid sellele õnneks pihta ei saadud. Mässulaev sai pommitabamuse ahtrisse ja raketitabamusi korstnasse ning vasakusse pardasse. Ühe versiooni kohaselt vigastatud sõukruvide ja rooliga laev seiskus ning vallutati piirivalvureist automaaturite poolt kagebeelaste juhtimisel. "Storoževoi" pukseeriti Mõntu reidile, kust ta meeskond teiste laevade pardale veeti ja Riiga tagasi toimetati. Ohvitserid võeti ette Läti KGB peakorteris, kus neid öösel üle kuulati ja hommikul lennukil raudus kätega Moskvasse saadeti. Laev ise veeti Riiga tagasi puksiiris.

Teise versiooni kohaselt sai meeskond laeva pommitamise ajal aru, et asi on nutune ja nende edasine saatus võib olla pikk vangistus või isegi midagi hullemat - süüdistus kodumaa reetmises oli tõsine asi. Seetõttu muutis osa "Storoževoi" madrustest meelt ja otsustas oma vangistatud komandöri vabastada päästmaks oma nahka. Viis meest vabastasid vangistatud komandöri ja Potulnõi oli muidugi püha viha täis. Ta suundus püstol käes koos oma kaaskondlastega laeva sillale ja olevat tahtnud Sablini maha lasta, kuid suutis end talitseda ja kihutas kuuli mehele jalga. Kohe andis ta kell 10.32 raadio teel teate, et on taas üle võtnud "Storoževoi" juhtimise ja mäss on lõpetatud.

Ning Potulnõi olevat juhtinud "Storoževoi" teiste sõjalaevade eskordi saatel tagasi Riiga, kus siis kogu meeskond laevalt eemaldati ja vahi alla võeti. See lugu ei tundu just eriti usutav, sest laev oli liikumisvõimetu.

Pidamata jäänud kõne

Mida siis Sablin oleks tahtnud nõukogude rahvale öelda? Katkend tema kõnest laeva meeskonnale: "Meie eesmärgiks on tõsta tõe hääl. Meie rahvas on juba küllalt kannatanud ja kannatab oma poliitilise õigusetuse pärast. Ainult spetsialistide kitsale ringile on teada, kui palju kahju on toonud ja toob riigi- ja parteiorganite voluntaristlik sekkumine relvastatud jõudude ja maa majanduse arengusse, rahvusküsimuste lahendamisse ja noorsoo kasvatamisse.

Eeldame esiteks, et praegune riigiaparaat tuleb põhjalikult puhastada, aga mõningates sõlmedes purustada ja ajaloo prügikasti heita, kuna see on sügavalt nakatatud onupojapoliitikast, korruptsioonist, karjerismist ja ülbusest rahva suhtes. Teiseks, prügikasti tuleb saata valimissüsteem, mis muudab rahva ilmetuks massiks. Kolmandaks, tuleb likvideerida kõik tingimused, mis loovad riigi ja parteiaparaadi kõikvõimsuse ja kontrollimatuse rahvamasside poolt."

Peale mässu edukat mahasurumist meeskond üldiselt vabastati vahi alt pärast ülekuulamisi, kuid osa mehi degradeeriti, viidi üle teisele ja madalamale teenistuskohale ning rakendati muid mittekohtulikke karistusi. Lisaks pidid kõik andma allkirja, et mässu pole kunagi toimunud ja sellest ei tohi kellelegi iitsatadagi. Koos Sabliniga anti kohtu alla ainult madrus Aleksander Šein.

Valulik uurimisprotsess

Peale pikka uurimist, mille käigus Sablin hambaid kaotas ja ta sõrmed viga said, mõisteti mehe üle kohut. Sablini üle peeti kohtuistung 6.–13. juulil 1976. aastal Moskvas. Talle mõisteti kodumaa reetmise süüdistusega surmanuhtlus, tema lähemale abilisele Šeinile mõisteti 8 aastat vabadusekaotust. Valeri Sablin lasti maha 3. augustil 1976 Moskvas.

Vene Föderatsiooni Ülemkohtu Sõjakolleegium vaatas Sablini ja Šeini süüasja uuesti läbi aprillis 1994. Mõlema karistust vähendati tagantjärele – Sablinile mõisteti postuumselt 10 aastat vabadusekaotust ja Šeini karistust vähendati viie aastani (ehkki ta oli selleks ajaks 8-aastase karistuse juba täielikult kandnud). Mehi täielikult rehabiliteerida polevat lubanud süüasja iseloom - ikkagi mäss sõjalaeval.

"Storoževoi" remonditi ja saadeti täiesti uue meeskonnaga Läänemerelt ära Vaikse ookeani laevastikku. Aastal 2002 kõrvaldati laev teenistusest ja saadeti Indiasse, kus endine mässulaev vanarauaks lõigati.

"Storoževoi" mässu kohta jõudis info Läände üsna moonutatult ja esialgu usuti seal tõepoolest, et laev üritas põgeneda Rootsi, nagu kohtuprotsessil väideti ja kuuldused levisid. Tõtt öelda levisid kogu mässu salastatuse tõttu Balti laevastikus ja mujalgi kõige kummalisemad kuulujutud toimunud sündmuste kohta.

Kuna 7. aprillil 1961. aastal põgenes Nõukogude allveelaevade baaslaev "Smolnõi" oma komandöri, leedulase Jonas Pleshkyse juhtimisel teel Klaipedast Tallinna tõepoolest Gotlandi saarele, kus Pleškys palus poliitilist varjupaika, siis USA kirjanik Tom Clancy kirjutas seda infot kasutades ja rohkelt põnevust lisades 1984. aastal menuromaani "Jaht "Punasele Oktoobrile" (inglise keeles The Hunt for Red October), kus USA-sse üritab põgeneda Põhjalaevastiku tuumarakettidega Typhoon-tüüpi allveelaev, mille põhjal tehti 1990. aastal film ja hiljem veel mitu arvutimängu.

Katkend Mati Õuna ja Hanno Ojalo äsjailmunud raamatust "Külm sõda Läänemerel 1946-1994".