Külma sõja ajal juhtus kogu maailmas hulgaliselt suuremaid ja väiksemaid allveelaevahukke, nende hulgas toimus kaks ka Läänemerel ja seda otse Tallinna lähivetes, kus oma laevaga läks merejumala valdustesse kaasa suur osa meeskondadest.
Katkend Mati Õuna ja Hanno Ojalo äsjailmunud raamatust "Külm sõda Läänemerel 1946-1994".
Esimene neist toimus 21. novembril 1956 Tallinnast lääne poole jäävas Suurupi väinas. Kurva loo peategelaseks oli väike, 281/356 tonnine ja 50,5 m pikkune allveelaev M–200 „Mest“ (Kättemaks). M–200 sõitis Tallinnast välja, oma kodusadama poole Paldiski Lõunasadamas, kui talle Naissaare ja Suurupi poolsaare vahelises väinas tuli vastu hävitaja „Statnõi“. See oli üsna suur laev, veeväljasurvega 3066 t ja pikkusega 120 m, seega massilt ületas ta allveelaeva ümmarguselt 10 korda. Allveelaev M–200 sõitis sedapuhku pealvee ja oleks pidanud olema hävitaja komandosillale nähtav. Kuid seal ilmselt arvati, et see väike rüblik ei ole ohtlik. Miks ei muutnud kurssi allveelaev, on samuti mõistetamatu. Ja nii sõitiski „Statnõi“ tolle „Mesti“ pooleks.
Allveelaeva komandör 3. järgu kapten Savtšuk ja veel 4 meest, kes olid olnud sillas, korjati hävitajale, allveelaeva pooled aga uppusid.
Tänu veekindlatele vaheseintele jäi osa meeskonda laevapooltes esialgu ellu. Õnnetust oli märgatud ilmselt mõnelt Suurupi väinas läbisõidul olevalt välislaevalt, sest nii Soome kui Rootsi olevat NSV Liidule pakkunud abi laevapoolte kiireks ülessetõstmiseks. Aga sellest abist öeldi muidugi ära, sest see lasknuks välismaalasi Nõukogude Liidu sõjasaladuste juurde. Olgu öeldud, et allveelaev M–200 oli ehitatud II maailmasõja ajal 1940–43 aastail ja mis saladusi sellel ikka leidus?
Eks nood laevapooled saanud pinnale tõstetud ka Balti laevastiku päästeteenistuse poolt, kuid koos 28 meeskonnaliikme ja Paldiski allveelaevaväeosa, 157. üksiku allveelaevade brigaadi staabiülema, 2. järgu kapteni (meil kaptenleitnant) Juri Štokovi surnukehaga. Neil päästetöödel osalenud mereväeohvitseridelt oli kuulda, et lämbuvad meremehed olevat allveelaeva siseseintele kirjutanud kompartei ja Nõukogude Liidu juhtide kohta nii mõndagi...
Nii hävitaja „Statnõi“ komandör 3. järgu kapten Šumanin, kui allveelaeva komandör Savtšuk mõisteti kolmeks aastaks vangi, aga see enam kedagi ellu äratanud.
— — —
Aasta ja viis päeva hiljem, 26. novembril 1957, uppus Tallinna lähedal teine Paldiskist pärit allveelaev M–256. See oli eelmisest veidi suurem laev, veeväljasurvetega 406/504 t ja pikkusega ligi 57 m. Ja see oli juba sõjajärgne laev, üks 30-laevalisest seeriast, mis kasutas nn ühtset jõuseadet — tal olid 3 diislit, mis veepinnal sõites tarvitasid õhuhapnikku, vee all aga said hapnikku mahukast vedelhapniku paagist ja surveballoonidest. Aga seda tüüpi allveelaevadel olid sagedased tulekahjud ja plahvatused ning allveelaevnikud nimetasid neid „välgumihkleiks“ (vene keeles zažigalka).
Too õnnetu zažigalka oli sellel päeval sõidus 3. järgu kapteni J. Vavakini juhatusel Viimsi poolsaare ja Prangli ning Aksi saarte vahelisel Muuga lahel. Seal oli vene laevastiku väljamõõdetud kiiruskatsete trass juba I maailmasõja eelsest ajast ja selle andurid jooksid kokku Viimsi poolsaare kirderannal olevasse Leppneeme külla, kus oli trassi mõõtekeskus. Ma (Mati Õun - toim) elasin oma kauges lapsepõlves pikki aegu Leppneeme naaberkülas Tammneemes oma vanaema juures ja mäletan allveelaevade mootorite undamist merel, kui need pealvee sõitsid. Hiljem kuulsin (ja nägin merekaatritel) üht-teist täpsematki.
Tol õnnetul 26. novembril algas M–256 ahtris olevas neljandas ruumis, kus oli mahuti 8,5 tonni vedelhapnikuga, tulekahju. Osa mehi sai seal kohe surma; põlevat ruumi laeva keskosast lahutavas vaheseinas olev luuk suleti, kuid oli selge, et sellise hapnikukoguse olemasolul ei seganud selle luugi sulgemine tulel edasi põlemast.
Komandör Vavakin laskis laeval pinnalduda ja mootorid seisata ning ankrusse jääda. Küllap anti ka hädasignaal, kuid tundub, et vene kroonumeestest ei võtnud seda keegi vastu, tsivilistideni see aga ei kandunud.
Komandör käskis nüüd valdavad osal meeskonnast tõusta tekile ja sillale, vaid allveelaeva komandoposti jäid vahimehed ja põlevaisse ahtriruumidesse tulekahjus hukkunud.
Allveelaev jäi veepinnale ligi neljaks tunniks ja on lihtsalt imestamisväärt, et vaatamata Tallinna Mereväebaasi lähedusele ei tulnud selle juurde ükski abiandja. Eks vene klassikakirjanduses „12 tooli“ ole selle kohta vist Ostap Benderi mõttetera, et uppuja päästmine on uppuja enda asi.
See liikumatu allveelaev (suitsu ta vist välja ei ajanud, see jäi kõik laevakeresse sisse) oli Lepp-neeme trassivaatlejaist vaid mõne kilomeetri kaugusel, kuid viimastel ei olnud ilmselt selliseks puhuks instruktsiooni. Et allveelaevaga midagi lahti on, märkasid muidugi Leppneeme kalurid, kuid neile oli allveelaevadele lähenemine kaluripaatidega kategooriliselt keelatud.
Kolm tundi ja 48 minutit peale pinnaldumist kadus M–256 veepinnalt, viies tänapäevase vene mere- ja sõjaajaloolase Aleksandr Širokoradi andmeil kaasa kogu meeskonna, 33 meest. On siiski ka andmeid, et 7 meest olevat pääsenud (kuna allveelaeval olevat olnud kõigest seitse päästevesti!) — vast sõitsid näiteks sündmuspaika Leppneeme kalurid peale allveelaeva veepinnalt kadumist? Novembrikuu lõpu merevesi on siinkandis muidugi hirmkülm, selles kaua elus ei püsi.
Katkend Mati Õuna ja Hanno Ojalo äsjailmunud raamatust "Külm sõda Läänemerel 1946-1994".
Sisu mugavamaks tarbimiseks telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
