KATKEND RAAMATUST | Kas Sinimägede lahing 1944. aasta suvel päästis Soome iseseisvuse?

 (21)
KATKEND RAAMATUST | Kas Sinimägede lahing 1944. aasta suvel päästis Soome iseseisvuse?
Venelaste T-34 tanki meeskondFoto: "SINIMÄGEDE LEGEND. Kuidas võitles Eesti Diviis"

Mis hetkest selline idee alguse sai, on raske määratleda. Kuid mõte muutus väga populaarseks Eestis – soomlastel on põhjust väikevennale ka millegi eest tänulik olla. Kuidas mõjutas siis lahing Soome saatust?

Siinkohal tuleks kohe mainida, et Soome Vabariigi poliitiline ja sõjaline juhtkond mängis tegelikult kavalat mängu, mis Saksamaa seisukohalt oli kindlasti salakaval kahepalgelisus, soomlaste jaoks aga ettenägelik tulevikku vaatamine.

Nimelt otsis Soome juba vähemalt alates 1944. aasta algusest võimalust sõda lõpetada, säilitades seejuures iseseisvus. Ühest küljest tuli karta Nõukogude Liidu poolset okupatsiooni ja okupeerimist, teisalt jälle Saksa okupatsiooni ja nukuvalitsuse ametisseseadmist (nagu see juhtus 1943. aasta suvel Itaalias ja hiljem oktoobris 1944 Ungaris). Just seetõttu balansseeris Soome juhtkond otsekui noateral. Kasutades eelkõige häid suhteid Rootsiga, kuulati NSV Liidu saadiku A. Kollontai kaudu maad Stalini nõudmiste suhtes ja uuriti lääneliitlaste seisukohti.

Seotud lood:

Kui 1944. aasta kevadel nõudsid venelased sõjakahjude hüvitamist, kontributsioone, tagasitõmbumist 1940. aasta piirile ja Saksamaaga sõja alustamist, otsustas Soome oodata. Juunis 1944 nõuti põhjanaabritelt juba tingimusteta kapituleerumist, mis Soome valitsust tõsiselt kohutas ja sõja jätkamist mõjutas. Kuid juuli keskel suutis Soome sõjavägi Punaarmee pealetungi seisma panna (venelased ei suutnud jõuda isegi 1940. aasta piirile) ja nüüd vene tingimused pehmenesid.

Nüüd varitsesid soomlased eelkõige sobivat hetke või "võimaluste akent" – saavutada olukord, kus Punaarmee ei ole suuteline Soomet okupeerima, aga ka Saksamaa ei saa enam oma Lapimaal paikneva 20. Mägiarmeega (200 000 meest) ja võimsa mereväega Soome valitsust kukutada ning Norra Vidkun Quislingi taolist nukuvalitsust pukki panna.

Lühidalt teemat kokku võttes sai Soome valitsus 14. juulil Kollontai kaudu teate, et Soome võiks vaherahu paluda. 28. juulil otsustasid poliitiline ja sõjaväejuhtkond vahetada välja president Ryti. 4. augustil saigi selle ametiposti marssal Mannerheim ja pärast pikka kõhklemist-ootamist tehti 24. augustil lõplik otsus Stalinilt rahu paluda. Vaherahu hakkas kehtima 5. septembril 1944.

Seega ei mõjutanud Sinimägede lahing kuidagimoodi Soome saatust – kaotuse korral oleks kohe saadetud delegatsioon Moskvasse, nüüd viivitati sellega augusti lõpuni. Vahepeal jõuti välja vahetada ka president – Saksamaalt abi palunud Risto Ryti lahkus ametist ja autoriteetne marssal Mannerheim asus 4. augustil ametisse. Aga valmisolek sõjast väljaastumiseks oli olemas juba juulikuu keskpaigast peale. NSV Liidul aga oli augustis juba olulisem tegutseda Varssavi-Berliini suunal, Balkanil ja Ungaris. Soome muutus vähemtähtsaks.

Lõppes lugu sellega, et 25. augustil alustati läbirääkimisi venelastega ja 4. septembril jõustus vaherahu. Soomel tuli liituda Saksamaa-vastase koalitsiooniga ja edasi sõdida, nüüd juba endise liitlase vastu (kes pidas seda muidugi reetmiseks), kuid Soome iseseisvus säilitati.

Alternatiivid – mis oleks juhtunud Eestis, kui Sinimägedest oleks augusti algul läbi murtud?

Tegelikkuses on siinkohal tegemist ühe levinud müüdiga, nagu oleks Sinimägede tõrjevõit kuidagi Eestit ja eestlasi päästnud. Kui Sinimägede kaitseriiv oleks augusti algul murdunud ja Leningradi rinde väed oleksid liikunud mööda Narva maanteed Tallinna poole, mis siis tegelikult oleks juhtunud?

Loe veel

Eesti mandriosa oleks langenud venelaste kätte poolteist kuud varem, kui see tegelikkuses juhtus. Samamoodi oleks toimunud eestlaste suur põgenemine Saksamaale (H. Mäe väitel olid suured laevad evakueerimiseks sel ajal valmis) ja Rootsi, aga nüüd oli veel võimalus pageda üle lahe Soome, kes ei olnud veel NSV Liiduga vaherahu jõudnud sõlmida. Lisaks oli paatidega suvel parem merd ületada kui sügisel. Eestlased oleksid veel maad mööda põgenenud Lõuna-Eestisse ja Lätti, samuti ka Saaremaale.

Saksa väed oleksid pidanud võimalusel moodustama Tallinna sillapea ja linna kaitsma, tooma ehk Pihkva rindelt Kesk-Eestisse abivägesid. Meeldetuletuseks – sel hetkel oli väegrupp "Nord" alates 31. juulist ülejäänud Saksa Idarinde kaitsjatest ära lõigatud (üsna kitsa koridoriga, mis kulges Riiast edela pool) ning 16. ja 18. armee korpused ja diviisid hoidsid rinnet Pihkva-Gulbene-Riia liinil. Kogu Eesti oli sel hetkel veel sakslaste käes.

Heeresgruppe "Nord" juhataja kindralooberst Ferdinand Schörner oleks pidanud lisaks murele, kuidas murda läbi ühendustee Leedus paiknevate Saksa vägedega, otsustama ka Eesti saatuse. Kas saata armeegrupile Narva diviise abiks, luua Tallinna sillapea, moodustada uus kaitsejoon Kesk-Eestisse?

Või jätta Eesti maha, tõmmata seal olevad diviisid Lätti ja Saaremaale-Hiiumaale? Suuri raskusi oleks tekitanud Steineri lüüasaanud armeekorpuse taganemine Sinimägedest – milline suund valida? Veel keerulisem oleks olnud Krivasoo rindel ja Peipsi rannikul olnud Saksa 11. jalaväediviisi ja 300. eriülesannetega jalaväediviisi taandumine – üle Avinurme nagu hiljem septembris.

Tõenäoliselt oleks ka Soome valitsus nüüd võtnud kursi vaherahuläbirääkimistele Staliniga, kuid see oleks kindlasti võtnud aega – nädalaid. Arvestades Punalipulise Balti laevastiku mannetut seisukorda, ei olnud siiski oodata vene sõjalaevade liikumist läbi rohkete miinitõkete edasi lääne poole.

Kuid üks on kindel, jätkuvad lahingud oleks Eestis kaasa toonud uusi ohvreid, uusi purustusi, uusi põgenikke. Kuid lõpptulemus olnuks üsna sarnane 17. – 24. septembris toimunud sündmustele. See aga ei vähenda kuidagi Sinimägede lahingu ja saavutatud tõrjevõidu olulisust. Lihtsalt see ei suutnud muuta Teise maailmasõja saatust, rääkimata Eesti ja Soome ajaloost.

Tegemist on katkendiga Hanno Ojalo raamatust "SINIMÄGEDE LEGEND. Kuidas võitles Eesti Diviis", kirjastus Ammukaar, 2017.