KATKEND RAAMATUST | Kas Eesti Diviis oleks sõja lõppedes suutnud läbi Tšehhi ameeriklasteni murda?

 (15)
KATKEND RAAMATUST | Kas Eesti Diviis oleks sõja lõppedes suutnud läbi Tšehhi ameeriklasteni murda?
Eesti sõdurid TšehhisFoto: arhiivimaterjalid

Üks sageli diskuteeritav küsimus 1945. aasta mais läbielatud nn Tšehhi põrgu kohta on olnud see, kas Eesti Diviisil oleks olnud võimalik tungida Sileesia rindelt lahkudes organiseeritult ja relvi maha panemata läbi Tšehhimaa USA vägedeni, kasutades vajadusel relvi? Kas toimunud kurbmängule oli alternatiive? On erinevaid seisukohti – isegi sellised, et ohvitserid jätsid mehed maha ja põgenesid esimestena (Ludvig Vernik, August Kangro, Heino Susi oma raamatus „Sarviku sulased“).

Jutud sellest, et Eesti Diviis oleks relvi ära andmata läinud läbi Tšehhimaa nagu nuga võist, on utoopilised mitmel põhjusel. Näiteks tuuakse ukraina diviis (SS-vägede 14. diviis „Galizien“), kes olevat nii teinud. See lugu on puhas müüt ja pärineb Arvi Tinitsa raamatust „Välgumärgi kasvandikud“, kes omakorda viitab Nikolai Tolstoy raamatule „The victims of Yalta“. Tegelikkuses paiknes Ukraina diviis juba alates jaanuarist 1945 Sloveenias, kus võitles Tito partisanidega ja aprillist Austrias, kus lääneliitlastele end vangi antigi.

Teine selline näide pärineb Boris Keltjärve meenutustest ja viitab SS-diviisile „Hitlerjugend“. See on samuti eksitus, kuna nimetatud diviis ei ole kunagi Tsehhimaal viibinud. 1945. aastal taganes „Hitlerjugend“ Ungarist otse Austriasse ja alistus USA vägedele. Kolmandaks näiteks on Eesti Diviisi meestest August Kangro:

Seotud lood:

"Oleksime organiseerituna läinud Tšehhi asulatest ja partisanidest ameeriklasteni läbi nagu nuga võist, kuid meie ülemused lasid ju jalga ja sõduritele öeldi, et oleme ümber piiratud, tehke nüüd igaüks, mida tahate. Aga sõdur, kellel ju kaarti pole, ei tea isegi seda, kuhupoole põgeneda."

Võib juurde lisada, et kuna Kangro ise oli Tšehhimaal hospidalis, ei näinud ta oma silmaga seda, millises segaduses ja kaoses Eesti Diviisi väeosad rindelt üle Tšehhimaa piiri tulid ja edasi liikuma asusid.

Neljandaks on ka Juhan Lindström on arvanud, et diviisi ja rügementide juhtkond oleks pidanud korraldama relvastatud läbimurde, kuid seda ei tehtud. Hoides kuni lõpupäevadeni distsipliini, lootes kokkulepetele tšehhidega, võib-olla kartes hukkamist välisandarmite või feldjägerite poolt? Kiirhukkamised toimusid sõja lõppfaasis üsna kergekäeliselt.

"Ühes üksuses tehti tol ajal „põhjalikku ülevaatust“ – ja sõdurite seljakottides leiduvad erariided põletati avalikult kui arguse tunnusmärk."

Nüüd aga argumendid, miks Eesti Diviisi relvastatud läbiminek Tšehhimaalt võimatu oli. Esiteks puudusid üksustel sidevahendid, et omavahel sidet pidada. Teiseks ei olnud ka piisavalt transpordivahendeid ja kütust nende jaoks. Kolmandaks kadusid eesti üksused ummistunud teedel toimuvasse kaosesse nagu piisk vett ookeani. Neljandaks said tšehhid omavahel ühendust pidada kasvõi tavalise telefonivõrgu (tegemist oli tihedasti asustatud Euroopa riigiga) kaudu ja tõkestada meie sõjameeste teed kas siis teetõkete või näiteks sildade õhkimise abil.

Viiendaks – isegi kui Eesti Diviis oleks ime läbi ilmunud USA vägede juurde Plzenis, oleks olnud suur oht, et väeosa antakse täies koosseisus üle Punaarmeele vastavalt kokkuleppele, et tuleb kapituleeruda sellele vastasele kelle vastu võitlesid. Nii juhtus näiteks vlassovlaste kindral Bunjatšenko diviisiga. Üksikuid sõdureid aga ameeriklased sunniviisiliselt venelastele reeglina välja ei andnud.

On olnud ka arvamusi, et Eesti Diviis oleks pidanud juba varem lääne poole liikuma hakkama, kuid distsipliin ja oht saada sõjakohtute poolt kiire surmanuhtlusega karistatud hoidsid ohvitsere tagasi. Mõned kärsitumad sõjamehed üritasid seda teha, mõnel see õnnestus, mõnel aga mitte. Näiteks nooruke Eldor Traks põgenes koos oma sõbraga mai algul, kuid peagi võeti nad sakslaste poolt kinni ja ainult ime läbi pääsesid nad surmanuhtlusest.

Risti vastupidine seisukoht kinnitab, et olukord oli väljapääsmatu ning see, et Maitla ja Rebase poolt korraldatud diviisi laialisaatmine ja hajutatud gruppides edasiliikumine võimaldas vähemalt kümnendikul sõjameestest Läände pääseda, oli hea saavutus. Eks palju olenes ka õnnest ja asjaolude kokkulangemisest. Õnnestus ju ilmselt mitmesajal mehel (näiteks Heino Susi, Paul Suurkivi, Bruno Laane) juba Punaarmee vangistusest Tšehhimaa või Saksamaa territooriumil põgeneda ja Läände pääseda, teistel (Hendrik Arro, Harry Tulp) aga peale põgenemist Eestisse naasta.

Kusjuures irooniline on asjaolu – oleks meie diviis rindel paigale jäänud ja end kohe venelastele vangi andnud, oleks tulemus peaaegu samasugune olnud! Mõnelsajal mehel oleks õnestunud Läände pääseda, aga „Tšehhi põrgu“ koos oma alanduste ja metsikute tapmistega oleks ära jäänud; Rebase või Madisso taolised nupumehed oleks kindlasti eraviisiliselt ikkagi suutnud Läände pageda! Loomulikult ei oleks kõik pruukinud niimoodi minna ja relvade mahapanek Punaarmee ees oleks olnud häbiväärne. Kuid kas relvade üleandmine purjus tšehhi noorukitele oli auväärsem? Kuid paraku on tegemist ikkagi tagantjäreletarkusega ja tegelikkuses mitte just tõenäolise hüpoteesiga. Tol ajal tundus just vastupidi – läände pagemine paistis olevat igati realistlik lahendus väljapääsmatule olukorrale.

Kõige lihtsam on toimunut seletada sõja lõpu aegse kaosega ja segadusega Eesti Diviisi meeste peades, kes tõesti ei suutnud midagi muud enda elu päästmiseks ette võtta.

Kui vaadata, mis juhtus näiteks diviisi naaberväeosadega Tšehhimaal, siis ei erinenud nende saatus oluliselt meie meeste omast. Koos Eesti Diviisiga 17. armee koosseisu kuulunud ja rindel lõuna pool paiknenud 31. SS-diviis langes taganedes Hradec Kralowe lähistel samamoodi tšehhide kätte vangi ja elas üle samasuguse „põrgu“. Oli ka õnnelikke, kel rohkem vedas. Näiteks kirjeldab kuulus snaiper Josef Allerberger Wehrmachti 3. mägiküttide diviisist, kuidas tema väeosa ülem vangiandmise asemel oma üksuse laiali saatis ja andis alluvatele võimaluse teha vangilangemise vältimiseks, mida nad iganes suudavad. Allerberger hankis erariided ja putkas edukalt läbi Tšehhimaa lõunaosa sudeedisakslaste alade kodumaale Austriasse.

Tegemist on katkendiga Hanno Ojalo raamatust "Sileesiast Tšehhi põrgusse 1945", kirjastus Ammukaar, Tallinn, 2019.