KATKEND RAAMATUST "JUMINDA MIINILAHING 1941" | Kas Juminda miinilahing oli merelahing?

 (1)
KATKEND RAAMATUST "JUMINDA MIINILAHING 1941" | Kas Juminda miinilahing oli merelahing?
VMV 11 Soome vahikaaterFoto: Pressimaterjalid

28.-30.augustini 1941.aastal Soome lahel Tallinna ja Kroonlinna vahel toimunud ohvriterohke ettevõtmine on saanud hiiglasliku Juminda neemest põhja poole veesatud miinitõkke järgi nimetuse Juminda miinilahing.

Kuid kas tegemist oli merelahinguga selle tavapärases mõttes? Kindlasti, sest lisaks miinitõkete läbimisele ründasid Balti laevastiku sõja- ja transpordilaevu ka Saksa ja Soome sõjalaevad, Saksa sõjalennukid, lisaks tulistati laevu ka rannakaitsesuurtükkidest. Kolme päevaga sai surma 15 000 sõdurit, mereväelast ja eraisikut, mis teeb Juminda miinilahingust ühe Teise maailmasõja ohvriterohkema merelahingu.

Saksa ja Soome merejõud

Saksa ja Soome sõjalaevu tegutses Juminda miinilahingus Balti laevastiku vastu vaid käputäis. Saksa allveelaevu ei olnud Soome lahes augusti lõpus mitte ühtegi. Saksa sõjalaevastik ei plaaninud rünnata Balti laevastikku augustis mingite suuremate sõjalaevadega, lootes ilmselt miinidele ja lennuväele. Aga tõenäoliselt kavatseti ka septembris vallutada Leningrad ning sellega kogu vene laevastik sõjasaagiks võtta? Seega peeti oma sõjalaevastiku sekkumist Soome lahel ülearuseks.

Seotud lood:

Soomlastel oli Helsingi lähistel kasutamisvalmis vaid torpeedokaatrite flotilli (Moottoritorpeedovene laivue) üksus (puolilaivue ehk viirikkö), mis koosnes neljast VMV-tüüpi vahikaatrist (relvastuses ka kaks 450 mm torpeedoaparaati) – VMV 9, 10, 11 ja 17, kes baseerusid Pirttisaaril. Need olid väikesed 1935. aastal valminud 35-tonnise veeväljasurvega puukerega laevukesed, mille pikkus oli 25,5 meetrit ja arendasid kiirust kuni 23 sõlme ja olid relvastatud kas ühe 40 mm või ühe- kahe 20 mm suurtükiga. Meeskond koosnes 8 mereväelasest.

Sakslased saatsid rünnakule vaid Suomenlinnas baseeruvad torpeedokaatrid (Schnellboot või S-boot). Neid oli kokku viis – S 26, 27, 39, 40 ja 101. Need torpeedokaatrid olid soomlaste VMV-dest tunduvalt suuremad. Need olid väikesed 1935. aastal valminud 100-115-tonnise veeväljasurvega metallkerega laevad, mille pikkus oli 35 meetrit, arendasid kiirust kuni 40 sõlme ning olid relvastatud kahe 533 mm torpeedoaparaadi (kokku oli kaasas neli torpeedot) ja kahe 20 mm suurtükiga. Meeskonnas võis olla 24-30 meest.

Öised rünnakud

Sel õhtul oli Soome lahel tõepoolest tegutsemas ka 5 Saksa torpeedokaatrit, kellel oligi kavatsus Balti laevastiku konvoisid rünnata ja hea õnne korral mõnesse laeva ka torpeedotabamus saada. See oli 1. torpeedokaatrite flotill korvetikapten Heinz Birnbacheri juhatusel, kuhu kuulusid kaatrid S 26, S 27, S 39, S 40 ja S 101. Sakslased sõitsid välja Helsingist 24-sõlmelise kiirusega ja olevat kolmveerand tunni pärast näinud horisondil mastide metsa (konkreetsed kellaajad on eri allikais

antud erinevad). Anti täiskäik — 36,5 sõlme (ligi 68 km/h) — ja mindi rünnakule, kuid liider „Minski”, vene hävitajate ja suurtükipaat „Moskva” kahurituli oli nii tihe, et Birnbacher pidas paremaks oma kaatrid tagasi pöörata. Veel kahel korral viis ta oma kaatrid rünnakule, kuid kordus sama lugu, kusjuures oma kahurid laskis käiku ka ristleja „Kirov”. Nii pöördusidki Birnbacheri poisid seekord tühjade kätega Helsingisse tagasi; aga elusate ja tervetena ning nende vastasedki elasid esialgu edasi. Kaotusi nad ei kandnud, kuid Soome meresõjaajaloolase Ekmani väitel olevat nad mingi „sõjasaagi“ ikka saanud – taganedes korjatud veest välja mõned „merehädalised“, kes siis sõjavangi veeti.

Ehk oleks saksa torpeedokaatrimeestel olnud mõistlikum rünnata mitte hästirelvastatud vene sõjalaevu, vaid hoopis aeglasekäigulisemaid transpordilaevu?

Loe veel

Küll aga andis see episood alust ajaloolastele pidada Juminda miinilahingut ikkagi merelahinguks – võitlesid ju omavahel vaenulike poolte sõjalaevad! Soome vahikaatrite analoogilisest rünnakust tuleb juttu edaspidi.

Juba oli juttu Saksa torpeedokaatrite edututest rünnakutest. Kuid 28.-29.augusti öösel külastasid konvoisid ka soomlased – nimelt Soome sõjalaevastiku vahikaatrid. Neljast laevast koosnev rühm, mis kaptenleitnant Holger Carringi juhatusel oli merele sõitnud Pirttisaarelt Helsingi lähedal, avastas öösel Eesti mootorkuunari „Atta“. Selle laeva uppumisaeg ei ole teada – igal juhul toimus see ööpimeduses. „Atta” torpedeeriti leitnant Jorma Smolanderi juhitud Soome vahikaatri VMV 17 poolt ja olevat plahvatusel rebitud tükkideks. „Attal” oli 25-liikmeline meeskond, kes hukkus viimseni; võib arvata, et sama teed läksid ka pardal olnud sadakond Balti laevastiku rannakaitseväelast Viimsist. Peale meeste olevat „Atta” vedanud Naissaarelt pärit laskemoona, sellest siis ka too hirmus kõmakas torpeedotabamuse puhul.

Laevade kaaperdamine ja eestlased

Rohkem pahandust nood Carringi laevukesed siiski teha ei suutnud, kuid nad said sõjasaaki - võtsid Kallbadagrundi madaliku lõunaservas kinni Eesti puksiirid „Paldiski” ja I-18. Need rakendati täislaaditud praame pukseerima, kuid selle asemel haakisid eesti meremehed praamid lahti, olid ööpimeduses 4. konvoi juurest minema hiilinud ja nende meeskondadel oligi mõte Soome minna. Soomlased vangistasid neil olnud 32 venelast, eesti meremehed (keda oli kokku 34) saadeti hõimurahvaste laagrisse, kust nad lasti lõpuks 1941-1942. aastavahetusel kodumaale tagasi.

I-18 kütja Aleksander N. meenutab lugu niimoodi:

„Venelased olid sattunud ärevusse, valvates vahetpidamata meie tegevust. Kolm relvastatud meest viibis masinate juures ja kolm tekil. Aga mis aitavad relvad, kui meestel pole mereasjandusest taipu./…/ Jõudsime „Paldiskile“ järele. Meie kapten hüüdis selle kaptenile: „Nüüd põrutame edasi – teate isegi, kuhupoole!“ Virutasime aina Soome ranna poole. Ei venelased taibanud midagi. Soojendasid end korstna ümber ja ootasid pikisilmi, millal jõuame Kroonlinna. Aga Kroonlinna asemel sattusime hoopis Helsingisse. Hommikul, kui Soome kaljud juba paistsid, nägime kolme vahilaeva. Uurisime kiikriga. Selgus, et need on soomlased. Panime masina seisu ja ootasime.“

Sellesama 4. konvoi juurest putkas ööpimeduses ära veel üks laevuke — tuukripaat VP–6, mis tuli Juminda ninale.

Paistab, et soomlased arvestasid oma võimalusi realistlikult, ei tükkinud ründama venelaste suuri ja hästirelvastatud sõjalaevu ning võtsid ette jõukohased sihtmärgid - väiksemad ja nõrgemad laevad. Ning saavutasid võrreldes oma suure liitlase Kriegsmarinega ka edu.

Soome vahikaatrid päästsid hukkumisest ja vangistasid ka mõned merehädalised – 30. augustil leiti ühel parvel 11 vene sõdurit, järgmisel päeval aga teisel parvel veel kaks punaväelast.

Tegemist on katkendiga Hanno Ojalo ja Mati Õuna raamatust "Juminda miinilahing 1941", kirjastused Ammukaar ja Sentinel, Tallinn, 2018.