Kui Eesti Vabariik 17. juunil 1940 täielikult okupeeriti, kihutati kõik Eesti väeosad oma kasarmutest ja baasidest välja, et ruumi teha Punaarmee üksustele.
Autotankirügemendis teeninud saarlane Sergei Rauk meenutas:
“17.juunil 1940 kell 8 hommikul anti meie Liivalaia tänava kasarmus korraldus, et kõik ruumid olgu kell 12 tühjad. See käsk sai ka täidetud. Laod, õppesaalid, meeskonnaruumid ja pööning olid tühjad kui keegi veel kirvega ringi käis ja nagid seinas siledaks tegi. Lõputseremoonia oli puukuuri juures, kus kütteturba muld ka autole aeti. Enne kella kahte oli õppeväljak, praegune Kalevi staadion tanke täis. Kõik see meie värk oli Männiku metsa all loogus maas. Algas ehitustegevus, kus ma sepaks olin. Varsti aga viidi mind autokompaniisse Suurtüki tänaval.”
Ka teine sõjamees Väino Edermaa meenutas:
“Iga mees vist oleks parema meelega kogu selle krempli õhku lasknud – vähemalt teadmisega, et kui ei ole saanud mina ega me rahvas, siis ärgu saagu seda ammugi juba tiblad. /…/ Kell 3 tiblad juba siin, seisavad üle raudtee filterveevärgi juures. Sõitsin major Kaarel Parisaluga (rügemendi relvurohvitser) sinna vastu ja juhatasin mäekasarmu õppeväljakule. Nüüd hakkas siia tulema tanke ja autosid. Paistsid venelastel olema kaunis head riistad. Vene lennukid tiirutavad kogu aeg linna kohal, osa vene tanke, soomusautosid ja jalaväge jäid ööseks laagrisse – Liiva kõrtsi ja Järve vahelisse metsa.”
Männiku õppelaagrisse aetud rügement vireles seal varustuse ja muu kraami hunnikute otsas terve suve. Meeleolu langes, kannatas ka sõjaväeline kord, õppusi ei toimunud.
Kui siis Eesti 6.augustil 1940 lõplikult annekteeriti, moodustati Eesti sõjaväest Punaarmee 22. Eesti territoriaalkorpus. Auto-Tankirügement likvideeriti, tankid ja tanketid (kokku oli neid 2.novembril 1939 rivis ja ladustatult 4 rasketanki Mark V, 12 kergetanki Renault FT 17 ja 6 tanketti TKS) anti üle Punaarmeele. Isikkoosseis jagati laiali erinevate uute väeosade vahel.
Autotankirügemendi ülema septembri-oktoobri käskkirjadest on näha, kuidas järgemööda vabastati teenistusest üks osa sõdureid ja ohvitsere ning suunati teine osa erinevatesse uutesse väeosadesse – suurtükiväkke, jalaväkke, luurepataljonidesse (selle koosseisus oli ette nähtud 35 tankisti). Näiteks suunati 28. septembril Territoriaalkorpuse luurepataljonidesse 25 ohvitseri, teiste hulgas ka hiljem Saksa ja Soome sõjaväes võidelnud nooremleitnant Valdu Rannik, kapten Riho Piirsalu, leitnandid Jaak Vinni ja Hermann Mölder. Huvitav on märkida, et kurikuulus kommunist ja küüditaja Arnold Meri (tollal veel lihtne reamees) viidi üle Üksikusse Sidepataljoni.
Likvideerimisprotsess venis üsna pikale ja kummalisel kombel suunati just sel ajal väeossa ohvitseriks noor leitnant Alfons Rebane, kes jõudis Auto-tankirügemendis teenida paar kuud.
1.augustil 1940 viidi Rebane Autotankirügemendi kergetankirühma ülemaks, 19.septembril rügemendi staapi, sealt edasi 1.oktoobril uude moodustatavasse luurepataljoni soomusroodu, kust ta lõpuks 25.oktoobril sõjaväeteenistusest vabastati - kas ei olnud ta siis uute võimude jaoks piisavalt usaldusväärne või lihtsalt ei jätkunud teenistuskohti. Kui Rebane millegagi Autotankirügemendis tegelda jõudis, siis oli see ilmselt väeosa likvideerimises ja varade üleandmises osalemine.
Oma viimase käskkirja andis rügemendiülem välja 30.septembril 1940.
Siiski jäeti väike osa tankette ja soomusautosid Territoriaalkorpusele – nimelt olid mõlema diviisi koosseisus üksikud luurepataljonid, kus nad vähemalt teoreetiliselt pidid rakendust leidma. Ülejäänud tankid veeti jaanuaris-veebruaris 1941 kas Venemaale või Lätti (Daugavpilsi ja Bauskasse Punaarmee väeosadele), kus nende jäljed kaovad. Üritades asju täpsustada, siis näeme, et Venemaa Riiklikku Sõjaarhiivi jõudnud paberite järgi olevat antud Eesti territoriaalkorpusele üle 19 tanki ja 13 soomusautot, millest omakorda jõudis luurepataljonideni 6 Renault-tanki (kas mitte tanketti?) ja 8 soomusautot. Ülejäänu olevat antud “hoiule” Balti erisõjaväerindkonna ladudesse.
Ka Läti ja Leedu tankide saatus kujunes samasuguseks. Paraku jääb selgusetuks, mis sai luurepataljonide tankettidest? Küllap neid ei kasutatud, vaid jõuti juba enne sõja algust Daugavpilsi või Venemaa avarustele vedada, sest 1941. aasta suvelahingutes ükski territoriaalkorpuse mees neid ei maini. Teine võimalus on aga selline, et sõjamasinad mehitati sel ajal eestlaste asemel ustavamate vene punaväelastega ja nad langesid Pihkvamaal sakslaste sõjasaagiks.
Kurioosumina selgus, et igivanad Briti rasketankid Mark V unustati Tallinnasse maha ja 1941. aasta augustis püüdsid Tallinnat kaitsvad punaväelased neid edutult kasutada Pirita jõe joonel maassekaevatud tulepunktidena, millest annab tunnistust ka üks foto.
Tegemist on katkendiga Hanno Ojalo raamatust "Eesti tankid. Tankid Eestis 1919-2019", kirjastus Ammukaar.
