KAS TEAD? 10 asja, mida iga eestlane peaks teadma taasiseseisvumisest!
1. Uus rahvuslik ärkamine 1987. aastal
1987. aasta kevadel algas Eestis aktiivne poliitiline tegevus - uus rahvuslik ärkamine. Alguse pani sellele nn fosforiidisõda - rahval sai kõrini Moskva isemajandamisest ning nende plaan rajada Kirde-Eestisse kaevandused ajas inimesed liikvele. Massiprotestide ja teadlikkuse tõstmisega suudeti kaevandusplaanid tühistada. Seda sündmust võib pidada Eesti taasiseseisvumise esimeseks müürikiviks. Teine märgiline sündmus oli sama aasta augustis peetud Hirvepargi miiting, kus osalenud ligi 2000 inimest nõudsid Venemaa ja Saksamaa vahel 1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamist. (Pakti alusel jagasid Nõukogude Liit ja Saksamaa enne II maailmasõda Euroopa omavahel mõjusfäärideks.) Hirvepargi miiting oli esimene suur eesti rahva meeleavaldus Nõukogude Liidu vastu.
2. Tähtsad organisatsioonid ja algatused (1987/88)
Neli Eesti majandus- ja ühiskonnateadlast - Siim Kallas, Edgar Savisaar, Tiit Made ja Mikk Titma - avaldasid Tartu ajalehes Edasi (26.09.1987) Eesti majandusliku iseseisvumise programmi Isemajandav Eesti (IME), mis viis elava arutelu ning reformide kavandamiseni. Kogu projektile saadi üldsuse ning ka poliitikute heakskiit. Sellega kummutati Nõukogude Liidu argument, nagu liiduvabariigid ei tuleks oma majanduse eest hoolitsemisega üksi toime. See sisendas rahvasse lootust, et on võimalik tulla ise toime, mis siis, et terviklikul kujul programmi ellu ei viidud.
Detsembris pandi alus Eesti Muinsuskaitse Seltsile, mis tegeles Eesti kultuuripärandi ja mineviku uurimisega ning hakkas kiiresti politiseeruma. Seltsi esimeheks valiti kogu liikumise initsiaator Trivimi Velliste. 1988. aastaks kuulus seltsi juba üle 4000 inimese, kes tegelesid aktiivselt Eesti ajaloo tegeliku loo rääkimise ning avalikustamisega.
1988. aasta aprilli keskel käis Edgar Savisaar telesaates "Mõtleme Veel" välja mõtte demokraatlikust rahvaliikumisest, mis toetaks perestroikat. Niiviisi sai alguse Rahvarinne, millel oli võimu ja mis tegutses teenäitajana uues suunas. 1988. aastal oli nende nimekirjas kümneid tuhandeid liikmeid (kuni 60 000). Rahvarinne oli võtmeorganisatsiooniks kogu taasiseseisvumise perioodi vältel ning organiseeris mitmeid suuri massiüritusi nagu näiteks Balti kett.
1989. aasta 24.veebruaril lugesid Raekoja platsil toimuval miitingul Trivimi Velliste, Tunne Kelam ja Avo Üprus esimest korda rahvale ette "Deklaratsiooni Eesti Vabariigi 71. aastapäevaks", mis oli pöördumine kõigi kunagise Eesti Vabariigi kodanike (ja ka nende järglaste)poole, et moodustada linnades ja kihelkondades Eesti kodanike komiteed ja kutsuda kokku Eesti Kongress, arutamaks Eesti enesemääramise küsimusi. Deklaratsioonis rõhutati, et Eesti Vabariik ei ole oma tegevust lõpetanud ja kutsus üles jätkata rahumeelsete vahenditega Eesti iseseisvuse taastamist - see oli üheks vastupanuliikumise juriidiliseks põhialuseks. Veebruariks 1990 olid kodanike komiteed registreerinud 790 000 Eesti Vabariigi kodanikku, ning peale valimisi 24. veebruaril 1990 sai Kongress alustada tööd. Eesti Kongress tuli kokku lausa 9 korda ning lõpetas tegevuse 1992.aastal, peale riigi iseseisvuse taastamist.
3. Laulupeod ning Laulev Revolutsioon
Laulval revolutsioonil oli väga tähtis roll Eesti taasiseseisvumisel, väljendades rahva üksmeelsust ning samal ajal avaldades ka poliitilist mõju. Perioodi tipuks võib pidada Rahvarinde korraldatud "Eestimaa laulu", milles osales ligi 300 000 inimest. Ülipopulaarseks sai Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi loodud tsükkel „Viis ärkamisaegset laulu”, mille sõnad rõhutasid rahva ühtehoidmise ja traditsioonidele toetumise tähtsust ning juhtisid samal ajal tähelepanu aktuaalsetele probleemidele. Selliseid üritusi korraldati lausa mitu ning välja toodi Eesti lipud.
4. Balti kett (1989)
Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeval korraldati omapärane ning rahulik demonstratsioon. Ligi kaks miljonit inimest ühendasid oma käed ning moodustasid 600-kilomeetrise inimketi, mis ulatus Tallinnast Vilniuseni - see sümboliseeris Baltimaade ühtsust ning üksmeelsust. NLKP Keskkomitee kuulutas aktsiooni rahvusliku hüsteeria väljenduseks. Aasta lõpus aga tunnistati lõpuks MRP salajase protokolli olemasolu, aga eitati selle seost Baltimaade okupeerimisega. Kett pälvis küllaldaselt ka rahvusvahelist kajastust, juhtides tähelepanu suveräänsuse probleemile.
5. Omandireform (1991)
Nõukogude võim võttis, andis ja jagas inimeste vara nii, nagu soovis. 1991. aasta juunis, siis kui Eesti oli tegelikult veel Nõukogude võimu all, võeti vastu seadus, mille alusel võisid inimesed, kelle esivanemate kodu oli neilt ära võetud, seda tagasi nõuda. Selle vastuolulise reformiga tõsteti kodudest välja ligi 80 000 elanikku, et need tagastada nende algsetele omanikele. Probleemiks oli hüvitiste vähesus - kogu aeg, raha ning vaev jäi vahepealsetele omanikele hüvitamata.
6. Augustiputš ja TAASISESEISVUMINE (1991)
3. märtsil 1991 korraldatud referendumil oli selgelt näha, kui väga soovisid eestlased iseseisvust. Referendumi osales 83% rahvastikust ja neist üle kolmveerandi pooldas Eesti iseseisvumist. Uks selle teostamiseks avanes 20. augustil 1991, kui Moskvas toimus riigipöörde katse, millega Nõukogude Liidu vanameelsed juhid üritasid võimu haarata. Samuti saadeti Eestisse dessantväelased strateegilisi punkte üle võtma - meie inimesed aga ei kavatsenud sekkumata midagi ära anda ning teletorni piiramine lõppes alles 21. augusti pärastlõunal, kui riigipöörde ebaõnnestumine NSV Liidus lõplikult selgeks sai. Tekkinud segadusest piisas, et võita veidi aega ja anda Eesti Ülemnõukogule võimalus võtta vastu otsus Eesti riiklikust iseseisvusest (toetuti referendumile ning faktile, et Moskva oli ebastabiilne). Kutsuti kokku Põhiseaduse Assablee ning alustati oma riigi üles ehitamist.
7. Eesti iseseisvuse tunnustamine - Island ja Venemaa
Väga tähtsaks osaks uue riigi väljakuulutamisel on teiste riikida tunnustus ning heakskiit. Esimesena tunnustas Eesti iseseisvust Island - tegemist oli väga märgilise sündmusega. Järgnesid Leedu, Läti ja 24. augustil ka juba Boriss Jeltsini juhitud Venemaa. Viimane oli märgiks, et Eesti on tõepoolest iseseisvunud ning edasi oodati Nõukogude Liidu tunnustust, mis tuligi 6. septembril. Lühikese aja jooksul tunnustas Eesti iseseisvust ligi sadakond riiki ning me võisime rahulikult hingata - oligi tehtud!
8. Rahareform (1992)
Idee sai alguse IME plaanist, mis soovitas võtta kasutusele oma raha. 1992. aastal võetigi vastu otsus vahetada rublad Eesti kroonide vastu. Krooni kujunduse jaoks kuulutati välja avalik konkurss. Konkursi tulemusel kujundas 1- ja 2-kroonised pangatähed Urmas Ploomipuu ning ülejäänud nimiväärtused Vladimir Taiger. Raha ringlusesse saamiseks kutsuti inimesed 20.-22. juunil raha vahetama, kusjuures iga elanik sai vahetada raha kuni 150 krooni väärtuses, ning peale seda oli ainsaks maksevahendiks kroon. Raha käis vahetamas üle miljoni Eesti elaniku. Eesti krooni kurss seoti Saksa marga omaga - suhtes 1 DEM = 8 EEK.
9. Uue põhiseaduse vastu võtmine
28. juunil 1992 võeti rahvahääletuse tulemusel vastu Eesti Vabariigi neljas põhiseadus. See oli hetk, mil igasugune side Nõukogude võimuga katkestati ning Eestis kehtisid ametlikult täiesti oma seadused. Eesti Vabariik kinnitas sellega tagasipöördumist enne 1940. aastat kehtinud riigikorra juurde, otsides tasakaalu esimese vabariigi kahe väga erineva valitsemisviisi vahel (liigne demokraatia vs diktatuur). Riik on siiani 1992. aasta põhiseaduse najal toiminud ning see on väikeste muudatustega edukalt olnud Eesti riigi aluseks.
10. Vene vägede lahkumine (1994)
1991. aasta lõpul oli Eestis umbes 34 000 võõrväelast. Baltimaades oli kokku lepitud, et väed viiakse välja 1993. aastal, aga kuna Nõukogude Liitu enam ei eksisteerinud, polnud kedagi, kes oleks end tunnistanud nende vägede valdajaks, mistõttu oli raske neid lahkuma saada. Lõpuks, 1994. aasta juulis, leppisid Venemaa vägede Eestist väljaviimise kokku Eesti president Lennart Meri ja Venemaa president Boriss Jeltsin. Vene sõjavägi lahkus Eestist 31. augustil 1994. Sellega oli ka viimane käegakatsutav märk Nõukogude võimust meie riigist kadunud.
Millised on Sinu mälestused taasiseseisvumisest?
Delfi ja Eesti Päevaleht koguvad sel suvel lugejate meenutusi, et neist erakordsemad avaldada.
Fotod, videod ja meenutused on oodatud aadressile meenutus@delfi.ee.
