Kas keskaegsed inimesed tõesti ei pesnud end?

 (211)
Kas keskaegsed inimesed tõesti ei pesnud end?
Vee- ja pesemismõnude nautimine keskajal. Erhard Schlitzor'i puulõige aastast 1519 (Foto: akg-images / Scanpix)

Jutt keskaja eurooplaste pesematusest on (suuresti) müüt. Uurime, kuidas see tekkis ja mis tegelikult oli.

Selle kohta, milline oli elu keskaegses Euroopas, on levinud mitmesuguseid arusaamu, näiteks veendumus, et toona pesid inimesed end haruharva, kui üldse. Kui palju on sellistel juttudel aga tegelikult tõepõhja?

Alustuseks tuleb tõdeda, et hulka eri kultuure suurel territooriumil ja pika perioodi nagu keskaeg vältel (keskajaks loetakse üldiselt ajavahemik 5. sajandist 15. sajandini) hõlmav käsitlus ei saagi anda ühest vastust.

Lühidalt võib aga öelda, et keskaegsed inimesed soovisid vältida haisemist ja kehalist mustust sama innukalt kui nüüdisinimesed. Säilinud ürikud annavad kindlalt mõista, et inimesed pesid end keskajal ühel või teisel moel suhteliselt regulaarselt, ehkki pesemise sagedus sõltus asjaoludest.

Nähtavasti oli komme hommikuti nägu ja käsi pesta ning hambaid puhastada äärmiselt levinud. Samuti pesti käsi tavaliselt enne ja pärast söömist. Pidagem meeles, et Euroopas ei olnud suuremal osal keskajast söögiriistad veel levinud ja kahvli kasutamist peeti mõnda aega suisa patuks.

Lisaks kätega söömisele oli eelkõige alamate klasside seas levinud komme süüa ja juua lauakaaslastega samast anumast. Seega ei tohiks olla üllatav, et enne söömist käte pesemist peeti heaks tavaks ja võimalus pärast einestamist sõrmi puhastada oli suisa hädavajalik.

Seotud lood:

Tulles tagasi pesemise juurde, tuleb nentida, et ehkki mõned toonased meditsiinivaldkonna eksperdid soovitasid tõepoolest pesemisega mitte liialdada, pidasid paljud teised regulaarset kümblemist tõhusaks tervise säilitamise meetmeks.

Mõistagi said vaid jõukamad endale lubada mingisugust vanni ja selle täitmist kuuma veega, mistõttu pesti end peamiselt saunades, jõgedes, järvedes, kuumaveeallikates jne. Seega võis äärmuslikult kehvaks pidada vaid kõige vaesemate, tasulises saunas pesemist endale mitte lubada saavate inimeste hügieeni talvisel ajal, mil pesemine oli võimalik vaid pesukausi abiga.

Suurem osa ülejäänud ühiskonnast käis keha puhtuse eest hoolitsemas avalikes saunades, eriti pärast 11. sajandit, mil saunas käima harjunud ristisõdijad ning moslemite ja juutide eeskujulike hügieenikommete levik muutsid sagedase saunatamise populaarseks.

Saunas ei käidud ka mitte ainult pesemas, vaid ka seltskondliku suhtluse eesmärkidel. Keskaja lõpuks 15. sajandil olid pesemine ja saunas einestamine mitmel pool ühendatud.

Arvestades asjaolu, et valdavalt teenindasid saunad samades ruumides korraga nii mehi kui ka naisi, ning et paljud alasti ja puhtad inimesed nendes lõbusalt aega veetmas käisid, ei ole ime, et paljud sellised asutused said kuulsaks ka kohtadena, kus sai kasutada prostituutide teenuseid. Seetõttu suhtusid paljud kiriklikud organisatsioonid avalikesse saunadesse põlgusega (kuid see suhtumine ei laienenud pesemisele üldiselt).

Kust on siis üldse pärit arusaam, et keskaegsed eurooplased enda puhtuse eest ei hoolitsenud? Nähtavasti sündis see keskaja lõpul ja renessansiaja alguses, mil rahvas end tõepoolest vähem pesema hakkas.

Selline olukord johtus omakorda asjaolust, et 14. sajandi keskpaigas suri umbes 60% Euroopa elanikkonnast üheainsa kümnendi jooksul katku. Epideemia tõttu vähenes mõneks ajaks ühissaunade kasutamise populaarsus, ehkki hiljem hakkas see taastuma.

Asjad pöördusid taas halvemuse poole 16. sajandi hakul, kui Euroopas võtsid võimust nakkushaigused nagu süüfilis. Umbes tol ajal hakkas mõnedes piirkondades levima arusaam, et vesi, eriti kuum vesi võib nahapooride kaudu haiguseid organismi viia.

Paljud uskusid ka, et pärast kümblemist, kui nahapoorid on laienenud, on õhu kaudu levivatel nakkustel lihtsam kehasse tungida. Seega hakati kümblemist ja eriti saunaskäimist seostama haiguste levikuga.

Mõistagi võiski keskkond, kus inimesed hulgakaupa soojas vees ligunesid, omavahel toitu jagasid ja isegi sugulisse vahekorda astusid, soodustada haiguste levikut nendes asutustes.

Pealeselle kasutasid ka kodudes paljud inimesed sama vannivett, kuna vee vahetamine ja soojendamine nõudis lisapingutusi ja -kulutusi. Seega hakkas avalike saunade populaarsus märkimisväärselt vähenema umbes samal ajal süüfilisse nakatumise sagenemisega.

Ometi eelistasid inimesed toona, nagu praegugi, mitte haiseda. Olukorras, kus avalikud saunad enam ei tegutsenud või polnud populaarsed, pöördusid paljud tagasi pesukausi ja muude selliste vahendite abiga pesemise juurde; samuti käidi, kui ilm lubas, kümblemas järvedes-jõgedes.

Inimestel, kes said seda endale lubada, kujunes komme vahetada sageli linasest riidest aluspesu ja ka nühkida nahka puhaste linade või lõhnastatud lappidega. Samuti kasutati lõhnaõlisid ja kanti strateegilistes punktides väikseid kotikesi tugevalõhnaliste ürtidega.

Levinud oli komme hõõruda kaenlaalustesse ja muudesse kehapiirkondadesse deodorandiks taimi nagu aedsalvei, loorberilehed ja harilik iisop.

Kõige eelöeldu juures tuleb tunnistada, et ehkki suurem osa elanikkonnast kümbles vahetevahel, lihtsalt mitte sama sageli kui varem, leidus isegi ülikkonna seas selliseid, kes kogu keha pesemise kombest sellal üldse loobusid.

Kokkuvõtteks: paistab, et kogu ülestähendatud inimajaloo jooksul pole tegelikult olnud perioodi, mille vältel inimesed oleksid pesemisest ühel või teisel moel täielikult loobunud.

Kõige ebahügieenilisemateks võib üllatuslikult pidada mõningaid 16. sajandi rahvastikurühmi, kelle hulgas pesematust soodustasid haiguste levik ja puritaanlikumate hoiakute kujunemine.