Ka viikingitel olid kassid - kiisud on sellest ajast märkimisväärselt muutunud

 (2)
Kass Ada
KassFoto: Argo Ingver

Kassid ei olnud au sees ainult Vanas-Egiptuses, ka viikingitel olid kassid, keda nad mitmel otstarbel kasutasid. Näiteks pidasid viikingid kasse laevades, kus need kõiksugu närilistega tegelesid, kuid samal ajal olid kassid viikingite seas hinnatud ka karusnaha poolest - kassikarvast riided olid põhjamaalaste seas au sees. Teadlased uurisid, kuidas kunagised kaslased võrreldes tänapäevastega välja nägid.

Sellele, kuidas kassid aja jooksul arenenud on, heidab valgust värske Taanis läbi viidud uuring. Arheoloogid kaevasid riiklikest muuseumiarhiividest välja terve hulga eri ajastutesse kuuluvaid kassikoljusid, et teada saada, kas kassid on aja jooksul muutunud suuremaks või hoopis väiksemaks.

Kui näiteks koerad on võrreldes oma eelkäija - hallhundiga - muutunud umbes veerandi võrra väiksemaks, siis tuleb välja, et kassid on aja jooksul hoopis priskemaks muutunud.

Teadlaste hinnangul pärinevad tänapäevased kodukassid kõik Aafrika metskassist (Felis silvestris lybica), keda meresõitjad mööda maailma ringi hakkasid vedama. 2017. aastal avaldatud uuringu kohaselt jõudsid kassid üle maailma laiali kahes laines - viikingiaegsed kassid pärinevad teisest lainest, mis algas hinnanguliselt 1700 aastat enne meie ajaarvamist, kasside populatsioonid hakkasid aga märkimisväärselt kasvama 5. sajandist.

Seotud lood:

Taanis on näha sarnast trendi. Kasside koljusid uurinud Julie Bitz-Thorseni sõnul ei ole viikingiaegseid kassisäilmeid Taanist pea üldse leitud, koos viikingiaja tulekuga aga kasvas märkimisväärselt ka maetud kasside hulk. "Oli näha, et valdav osa neist kassidest oli nülitud - nende koljudel oli terariistade jälgi või olid nende kaelalülid murtud," ütles Bitz-Thorsen.

Kasside koljusid võrreldes tõdesid teadlased aga, et kassid on märkimisväärselt kasvanud - keskmine kasv võrreldes viikingiaja ja tänapäevaga on 16 protsenti.

Milles sellise märkimisväärse kasvu põhjus on, teadlased ei tea. Samas pakuvad nad välja, et see võib peituda üldises suhtumise muutuses - kasse kasutati üha vähem lihtsalt kahjurite tõrjeks ning nende eest hakati hoolitsema kui koduloomade eest. See omakorda tähendab, et nad said rohkem süüa ning elada paremates tingimustes. Bitz-Thorseni sõnul toimus peamine mõtteviisimuutus hiliskeskajal.

Samas ei välista teadlased, et mängus võivad olla ka muutused geenides. Edasiste uuringutega üritataksegi uurida kunagiste kasside DNA-d ning võrrelda keemiliste markerite abil tänaste ja ajalukku kuuluvate kasside toidulauda.

Teadlaste uurimistulemused avaldati teadusajakirjas Danish Journal of Archaeology.