McCain elas lennuõnnetuse üle, kuid põhjavietnamlased kohtlesid teda nii julmalt, et hilisem presidendikandidaat polnud kunagi enam endine, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Kiirusega 885 km/h lendas John McCain oma Skyhawkiga üle Hanoi. Oli 1967. aasta 26. oktoobri hommik. Ameerika reaktiivlennuki nägemine pani Põhja-Vietnami pealinna kaitsvad sõdurid palavikuliselt tegutsema. Nad püüdsid Skyhawki sihikule võtta Nõukogude päritolu maa-õhk tüüpi raketiga.

Tänu rakettidele, kuulipildujatele ja kahuritele oli Hanoi üks paremini kaitstud suurlinnu ajaloos ja ameeriklased teadsid sellele lähenemise riske.

Sellest hoolimata anti McCainile ja ülejäänud eskadrillile käsk pommitada linna keskel asuvat elektrijaama. Peagi tuvastas Skyhawki automaatne seiresüsteem, et maapinnal asuv radar jälgib lennuki kurssi ja kiirust.

Kokpit täitus ulguva hoiatusheliga, mis sundis 31aastast pilooti häält maha keerama. McCainil oli pommide heitmiseni jäänud mõni sekund ja kõrvale põigata oli hilja.

Taevas McCaini ees täitus plahvatavate õhutõrjemürskude ähvardavate mustade pilvekestega, ent ta jätkas 1000 meetri kõrgusel kindlalt oma lendu.

Lõpuks vallandas ta pommid ja tõmbas juhist tagasi, et tule alt pääseda, kuid sekund enne lennuki reageerimist kõlas plahvatus. McCain nägi oma õuduseks, et maa-õhk-rakett oli tema lennuki parema tiiva ära rebinud.

Rohkem kui 800kilomeetrise tunnikiirusega tormas Skyhawk nüüd maa poole, pööreldes kontrollimatult oma telje ümber. McCain teadis, et nelja sekundi pärast kukub lennuk vastu maad puruks, kuid säilitas rahu ja raporteeris raadiosaatjasse: „Ma sain pihta!“

Pärast seda tõmbas ta lennuki katapultistme käepidet. Raksatusega paiskus piloot külma hommikuõhku ja põrkas kohe kokku lendava lennukitükiga, mis murdis tema mõlemad õlavarred ja lõi ameeriklase teadvusetuks.

Alles üsna madalal jõudis McCaini langevari vaevu avaneda, napilt enne seda, kui mees kukkus Hanoi keskel asuvasse Truc Bachi järve.

Vette langemine tõi mehe teadvusele. McCain püüdis paaniliselt pinnal püsida, kuid langevarju ja 20kilogrammise ellujäämisvarustuse raskus kiskus teda põhja.

Kui ta lõpuks hammastega päästevesti vabastas, minestas ta taas valust. McCain siiski toibus ja pööras pilgu üles. Nüüd nägi ta, kuidas tsiviilelanikest Põhja-Vietnami kodanikud teda kahe bambusetüve abil kaldale aitasid.

Üks mees tiris ameeriklase maale. Järvekaldale oli kogunenud sadu vihaseid elanikke. Süljelärakad, torked ja hoobid tervitasid haavatud pilooti, kes pidi sel moel tasuma linnale aastatepikkuse pommitamise ajal tekitatud kannatuste eest.

Maruvihasena rebisid inimesed McCainilt rõivad ja oma õuduseks nägi mees, et tema parem jalg rippus vasaku jalaga võrreldes jõuetult 90kraadise nurga all.

„Mu jumal, mu jalg! Mu jalg!“ karjus ameeriklane vigastusi nähes. Üks rahvahulgas olev sõdur suskas oma püssi McCaini õlga, nii et luud murdusid ja pilooti läbistas uus valujuga. Teine torkas McCaini täägiga pahkluusse ja jalgevahele, kus ots kubemesse tungis.

Just siis, kui McCain arvas, et kogu lootus on kadunud, trügis üks sale naine läbi rahvahulga ja astus vahele. Naine võis olla meditsiiniõde. Igatahes hakkas ta McCaini siduma ja tegutses seni, kuni saabus sõjaväeauto.

Sõdurid jooksid välja ja moodustasid McCaini ümber kaitsva ringi. McCain arvas, et on pääsenud, kuid tema piinad olid alles alanud. Ees ootas viis aastat Põhja-Vietnami kõige hullemates vangikongides.

Loe septembri Imelisest Ajaloost lähemalt, mida McCain seal üle elama pidi