"Jättes seljataha Eesti" – Teisest maailmasõjast lapse pilgu läbi
Saima Soots, 14aastane koolitüdruk, kirjutas 1944. aasta 9. märtsil oma päevikusse järgmised read: „Õhtul kell pool 7 kostab äkki õhualarmi katkendlik vile, millele kohe järgnevad plahvatuse mürinad. Õhurünnak! Lükates pimenduskatted eest, pimestun väljast hoovavast valgusest. Need on „jõulupuud“, loendamatud valgustuspallid! Meenub Narva. Kas käib Tallinna käsi samuti?“, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.
Järgmistel tundidel elas ta koos suure osaga eestlastest Tallinnas üle märtsipommitamise. Päevikusse kirjutas ta, et ei tundnud vähimatki hirmu. Ta oli „karastunud“ Narvas, kus ta koos ema ja vanavanematega elas ning oli üle elanud juba mitu pommitamist.
Kahe võõrvõimu vihased jõukatsumised tähendasid Narva koolilastele seda, et suur osa koolipäevadest kulus keldris istumisele, samal ajal kui maapind peakohal pommidest rappus.
„Me ei tundnud enam hirmu, vaid viha välismaalaste vastu, kes olid sõja ja kogu selle hävingu taga,“ mäletab Saima. Põhjust võõrvõimu vastu viha tunda oli Saimal veelgi enam: 1941. aastal arreteeriti tema isa, keda ta ei näinud enam kunagi.
Säärast karmi saatust kogesid tuhanded Teise maailmasõja ajal kasvanud lapsed. Mis aga teeb Saima sõjakogemuse veidi teistsuguseks, on tema otsus jäädvustada seda päev-päevalt päevikusse, mis nüüd raamatuna avalikkuse ette jõuab.
Keeruline teekond
1944. aasta alguses valmistus Saksa sõjavägi Nõukogude Liidu pealetungi eest taganema ning viis ellu Narva elanikkonna evakueerimise. Just selle sündmuse kirjeldamisega – evakueerimiskäsu koolis ette lugemisega – alustas Saima oma isast alles jäänud arveraamatusse päeviku kirjutamist.
Olles üle elanud sõjakoledused ka pealinnas, ootab Saimat ees suvi Karulas – Viljandimaa mõisas, mis kuulus tema vanaonule, Vabadussõja veteranile Jaan Sootsile. Sinna põgeneb Saima koos ema ja paari lähema sugulasega.
Suvekirjeldused Saima päevikus on küllalt helged, olgugi et kõrvalmajas asub Eesti meestest koosnev Saksa kompanii ja jutud sõjast ei vaibu.
Saabub 1944. aasta varasügis, nõndanimetatud suurpõgenemise aeg, mil hirmust uue Nõukogude okupatsiooni ees asusid tuhanded inimesed otsima Eestist põgenemiseks võimalusi.
Kuigi enamasti räägitakse põgenemise kontekstis Soome ja Rootsi siirdunud paadipõgenikest, jõudis tegelikult kõige suurem osa eestlastest Saksamaa põgenikelaagritesse. Nende hulgas Saima.
Teekond, mida Saima kirjeldab, ei ole loomulikult kerge. Hommikuti pole teada, mil viisil saab edasi liikuda, kuhu on üldse turvaline minna ning kus õhtuks peavarju saadakse.
Ka Saksamaale jõudnuna ei saa jääda püsivalt ühte kohta ja laagrite olud on erinevad. Öösiti tiirutavad pea kohal liitlaste pommitajad, rahulikematel päevadel tuleb rinda pista lutikate ja hiirtega ning sakslaste üleoleva suhtumisega.
Koheldi kui vange
Saima päevikus kajastub asjaolu, et Saksamaa kohtles sõjapõgenikke kui vange ning rakendas nad oma äranägemise järgi tööle. „Et sõidust peale tõesti vangid oleme, saime täna teada.
Eraviisil sõita kuhugi ei ole lubatud,“ kirjutab Saima 1944. aasta oktoobris, asudes Saksamaal Chemnitzis. „Lukustatud väraval seisab politseinik, kogu laager on piiratud traadist aiaga. [---] Enne lõunat läheb käik sauna, kus pärast seda on kohe passipiltide võtmine, kusjuures asetati suur number rinnale – „vanginumber“–, naersime kibestunult.“
Saimast saab sõjalennukeid tootva Heinkeli tehase köögitööline. Oma vanuse kohta tähelepanuväärselt nõtke sulega kirjutaja kirjeldab värvikalt laagritööliste tüpaaže ja igapäevasituatsioone, mis nõrkemiseni naerma ajavad.
Teistel päevadel võtab aga võimust koduigatsus ja kurbus kõige kaotatu pärast. „MIS ON SELLE PÄEVA NIMI, KUI SAABUN TAGASI KODUMAALE? Mis on selle päeva nimi, kui näen vaid eestlasi, kuulen vaid eesti keelt ja näen oma kodulinna? Issand! Nüüd tean, mis tähendab kodumaa – ja kodu! Kuidas küll ei osanud ma seda varem hinnata!“ kirjutab Saima aprillis 1944.
Päeva, mil Saima jäädavalt tagasi kodumaale saabub, ei tulegi. Pärast sõja lõppu rändab ta emaga Saksamaalt välja Austraaliasse. Seal abiellub ta sõjapõgenik Arvi Parboga, kellest saab edukas mäetööstur. Neile sünnib kolm last.
Koos Saimaga jõuab Austraaliasse ka tema sõjaaegne põgenemispäevik, mille ta Eesti taasiseseisvumise järel annab oma Eesti sugulaste kätte.
Nüüd, mil põgenemisest on möödas üle kolmveerand sajandi ning Saima Parbol on täitunud 90. eluaasta, ilmub see Saima sugulaste eestvedamisel raamatuna. Peale päeviku on raamatus ka meenutused sõjaeelsest lapsepõlvest ja intervjuu autoriga.
