Ajaleht Rahva Hääl avaldas 1970. aasta 8. oktoobril linnarahvale üleskutse minna majanditesse appi kartulisaaki päästma, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

"Külmakraadid on juba külas käinud. Nädala pärast aga lubavad "ilmategijad" juba krõbedamat ilma. Ja see teeb põllumehe murelikuks, vaatamata masinateväele, mis praegu põldudel on. /-/ Vaatamata suvisele põuale on kartul ka üsna kena kasvanud. Aga nüüd kipub külm peale tulema. Töökätest jääb vägisi napiks, mõõda ja jaga neid, kuidas tahad. Nüüd kuluks linnarahva abi rohkem kui kunagi ära," kirjutas ajaleht.

"Ega selles soovettepanekus midagi "ülekohtust" ju ole. Kelle toidulaau jaoks siis enamikku põllusaakidest ja karjasaadustest maarahvas toodab?

See kartulivõtule minek tuleks juba täna kõne alla seada nii töökaaslastega kui ka koduses ringis. Ametiühingu kohalikud komiteed tehastes ja vabrikutes sobiksid kõige paremini vahendajateks, et värskendada kunagisi nii levinud šeflussiemeid kolhooside-sovhoosidega. Organiseeritult maaleminek on ikkagi õdusam - omade töökaaslaste seltsis laabub iga töö paremini.

Aga kodus võiks arutada, kas mitte minna kogu perega. Hingata õige kopsu paar päeva maalõhna ja teenia välja talvine praekõrvane ja supilisa. Just teenida, sest iga majandi jõukus on sellisel järjel, et oodatakse töökäsi korraliku palga eest. On talvekartul juba varutud, ole meheks ja võta õhtul kontorist rahatasu vastu.

Kuidas teenib? Eks ikka töö järgi käi arvestus. Harju rajooni Kostivere sovhoosi peaagronoom Ivo Kutsar kinnitab, et neil on kartulinoppijatele rahapalgaks vähemalt kaheksa rubla päevas kindlustatud.

Soe supp tuuakse ka lõunaks põllule. Kes soovib mitmeks päevaks jääda - eks ole see veelgi mõttekam - saab selleks ajaks ka korraliku peavarju."