Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: Virumaa vanima kivist sakraalehitise lugu
Tänaseni pole selge, miks kabel täpselt ehitati. Arvatakse, et see võib olla mälestustähis 1268. aastal Viru-Nigula lähedal toimunud Liivi ordu ja Vene vägede verisele lahingule.
Igatahes pärast reformatsiooni 16. sajandil kabelit enam ei hooldatud. Kuna kabelit hakati hiljem seostama rahvaliku ebausuga, siis 17. sajandil lammutati kabel osaliselt ja see jäigi lagunema.
1647. aastal kirjutab Viru-Nigula õpetaja Scholbach kabeli kohta: „See on tõsi, et selle kabeli juures hirmust ebajumalateenistust peetakse ja heina-maarjapäeval väge Venemaalt ja mujalt siia kokku voolab abi otsima“. Aastal 1663 kirjeldab Olearius ohverdamist Sõja-Maarja kabeli juures. Neli aastat hiljem kirjutatakse, et selles kabelis 20 inimest käisid üksteise järel altari ümber, vahaküünlad käes; sõgedad ja kurdid viskasid punast lõnga üles taeva poole. Selle tembuga lootsid nad nägemise, kuulmise tagasi saavat.
1698 kaevatakse uuesti suure ohverdamise üle kabelis. 1715. aastal korratakse endist kaebust.
Täna näed endisest kabelist vaid säilinud otsaviilu ja alusmüüre.
Kabel on haruldane, sest erineb samal ajal püstitatud hoonetest idast tulnud ehituslaadi poolest.
Artikli koostamisel on kasutatud kultuurimälestiste registri andmeid ning M.J.Eiseni „Eesti mütoloogiat“.
Järgmisel korral räägime Tallinna Vene kultuurikeskuse hoone ajaloost.
