Haakristil kui sümbolil oli enne natside kätte jõudmist hämmastavalt palju kasutust

 (17)
Haakristil kui sümbolil oli enne natside kätte jõudmist hämmastavalt palju kasutust
20. sajandi alguses võtsid paljud lendurid kasutusele õnne toova sümboli: haakristi. Sümbolit kasutab tänini ka Soome õhuväe akadeemia. (Foto: Imeline Ajalugu)

Inimene on alati end ümbritsenud tähendusrikaste sümbolitega nagu roos, Prantsuse vapiliilia või püramiid.

Mõni märk on esinenud mitmel pool maailmas ja eri aegadel, sh haakrist, mida kasutasid nii hindud Indias kui ka natsid Saksamaal, kirjutab ajakiri Imeline Ajalugu.

Sümbolitele on omane, et need on hästi tuntud – paljusid kohtame igapäeva­elus või tänavapildis –, kuid samal ajal ka mõistatuslikud.

Sageli on sümbolitel väga pikk ajalugu ja nende algne tähendus võib olla kõigil juba meelest läinud. Samuti võib sümboli tähendus ajaloo vältel muutuda, mõnel puhul isegi täpselt vastupidiseks. Nii juhtub peaaegu alati, kui vanu sümboleid on hakanud kasutama poliitilised jõud, millest mõni on jätnud ajalukku kustumatu jälje.

Näiteks haakrist ehk svastika – rist, mille neli haara on paremale või vasakule poole murtud – kuulub ajaloo võimsaimate sümbolite hulka. Kui me kohtame seda tänavapildis, paneb sümboli seos natsismiga meid end halvasti tundma.

Ometi võib haakristi leida ka arvukatelt esinduslikelt neoklassitsistlikelt hoonetelt, nt Philadelphia kunstimuuseumilt, Ameerika Ühendriikide Kongressi raamatukogult Washingtonis ja Taanis Kopenhaagenis asuvalt Carlsbergi õlletehase hoonelt.

Esiti oli haakrist päikese sümbol. Selle ajalugu ulatub nooremasse kiviaega, nagu arheoloogilised leiud Lõuna-Euroopast näitavad. Indias on arheoloogid leidnud haakristiga pitsereid, mis on valmistatud ajavahemikul 3300 kuni 1300 eKr.

Seotud lood:

Sümboli algne nimetus „svastika“ on sanskritikeelne ja ühend sõnadest su ehk „hea“ ja asti ehk „olema“. Haakrist on üks levinuimaid ornamendimotiive, mis on leidnud kasutust kõikjal üle maailma, välja arvatud mõned Aafrika osad ja Mesopotaamia.

Muistsetel läti hõimudel oli haakrist äikesejumala märk, sümbolit esineb ka setude vöökirjades ja eesti kindamustrites. Keskajal võttis haakristi üle isegi kristlik kirik.

Adolf Hitler, kes oma autobiograafias „Mein Kampf“ teeb suure numbri asjaolust, et ta olevat isiklikult joonistanud haakristi just sellisel kujul, nagu see võeti kasutusele natside sümbolina, nägi haakristi ilmselt iga päev, kui ta poisina käis koolis Austrias Lambachi kloostris, mille ornamendi osa oli ka haakrist.

Samuti on haakristidega kaunistatud Püha Sofia katedraal Kiievis ja Milano üks vanimaid ehitisi Sant’ Ambrogio kirik, mis on rajatud 4. sajandil.

Vastus küsimusele, miks Hitler valis haakristi oma liikumise sümboliks, tuleb 1870. aastaist. Sel ajal leidis arheoloog Heinrich Schliemann sümboli Troojast, Kreeka lauliku Homerose eeposte mütoloogilisest linnast.

Schliemann eeldas, et iidne hindude päikesesümbol saabus sinna rahvasterändega Indiast. Hiljem asetas ta selle ühte konteksti sarnaste märkidega savipottidel, mis kaevati välja Saksamaal, ja järeldas, et seda sümbolit kasutas vana aaria rass, kes tema veendumuse järgi pärines Indiast.

Tänu Schliemanni leiule tuli haakrist 1900. aasta paiku taas kasutusele õnnetoova sümbolina ja sai eriti populaarseks uljaspeade seas, kes riskisid oma elu ja jäsemetega ajastu uues leiutises – lennukis.

Haakristi võttis näiteks kasutusele iseseisvunud Soome õhuvägi, mis pole sellest täielikult loobunud tänaseni. Kainema mõistusega kodanikud lasid märgi lihtsalt vermida hoonetele ja ettevõtete logodele. Näiteks ehtis haakrist kuni 1930. aastate keskpaigani Taani kuulsa Carlsbergi õlletehase kaubamärki. Siis aga sai märk endale täiesti uue tähenduse.

Natsionalistlikud ja antisemiitlikud liikumised, mis tekkisid Esimese maailmasõja kiiluvees ja 1930. aastate alguse majanduskriisi ajal, ei vajanud India sümboleid hea õnne kindlustamiseks. Nad soovisid hoopis demonstreerida oma tegutsemisjulgust ja tugevust.

Parempoolsed jõud Saksamaal haarasid innukalt kinni Schliemanni teooriast aaria rassi iidse ajaloo kohta ning võtsid haakristi oma tunnusmärgiks.

Teiste hulgas oli ka Thule selts – salaühing, mis pidi võitlema juutide ja kommunistidega ning millest sai natsi­partei eelkäija. Selts pidas koosolekuid salaja ja avalikult oma sümboleid ei kasutanud. Kõik muutus, kui natsid hakkasid tänavail marssima. Haakristilipp – musta, punase ja valgena – sai võimsaks ühendavaks sümboliks.

Loe mõistatuslike sümbolite ajaloolisest taustast lähemalt märtsikuu Imelisest Ajaloost!