Arheox OÜ arheoloog Rivo Bernotas ütles tänasel leidude tutvustusüritusel, et Kalamaja leiukogumi teeb märkimisväärseks kaks nüanssi: esiteks on suurem osa leide pärit väga lühikesest perioodist, olles dateeritavad 15. sajandi neljandasse veerandisse. Teiseks on leiud sellisest pinnasekihist, mis on hapnikuvaene ja tänu sellele on säilinud väga palju orgaanilisest materjalist esemeid, mis tavaliselt maa sees ära lagunevad ja arheoloogidele tabamatuks jäävad. See tähendab näiteks puit- ja nahkesemeid, ent Mündriku krundilt leiti näiteks ka ühe ümmarguse kootud mütsi jäänused.

Lisaks igapäevastele tarbeesemetele nagu toidunõud ja jalatsid on leitud ka luksuslikku keraamikat ja ehteid, ent ka mänguvahendeid nagu malendid ja täringud. Väga haruldased on Bernotase sõnul näiteks 15. sajandist pärinev aknaklaasikatke, millel on keskaegse muusiku kujutis, ja 14.-15. sajandi gooti stiilisugemetega arvatavalt müütilise loomaga sõrmus.

Miks aga nii paljud leiud ühes kohas koos olid? Ehkki üks järeldus võiks olla, et tegu oli lihtsalt keskaegse Tallinna prügimäega, ei taha Bernotas seda sõna kasutada. „Sellele viitaks, kui siin oleksid asjad olnud kuidagi süsteemitumalt,“ sõnas ta Fortele. „Siin on aga selgelt näha, et on prügisem kiht, mida on siis liivasema-kruusasemaga kaetud; pigem tundub, nagu oleks pinnast süstemaatiliselt kõrgendatud.“

Loe leiukogumist lähemalt homsest Eesti Päevalehest!