FOTOD | Kaevetööd Ämari lennubaasis tõid esile väärtuslikke arheoloogilisi leide
(1)
Pronksist kuljus pärineb muinasaja lõpusajanditest. Taolistel ehtedetailidel oli sees metallitükk, mis rappumisel heli tekitab. Neid kinnitati erinevate ehete (kaelakeede, peapärgade jm) külge.
Münt on Tartu piiskopi Dietric III Damerowi (1379-1400) ajal vermitud nn artig. See on valmistatud rahanduse ajaloos väga huvitaval ajajärgul.
Nimelt oli Liivimaal 14. sajandi lõpul väljakujunenud mündisüsteem oma kolme eri nimiväärtusega üks Läänemere-piirkonna arenenumaid. Seda, et Eestimaa mõjutas tollal kogunisti Vene alade rahandust, kinnitavad nii Pihkvamaalt avastatud 14. sajandi kolmanda veerandi aardeleiud, Pihkva ja Novgorodi arheoloogilistelt kaevamistelt leitud rahad kui ka kirjalikud allikad.
On teada, et 1409. aastal võeti Pihkvas ja aasta hiljem Novgorodis krosside kõrval ametliku rahana kasutusele Tartus vermitud artig'id ja lubisch'ed.
Kuidas need leiti?
Leiud tulid nähtavale tänu ehitustöödele, mida Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK) tellis septembris Ämari lennubaasi piirdeaia ehitustöödeks, et tagada ala turvalisus baasi põhjapoolse perimeetri kaasajastamise teel.
Ehitustööd peaksid lepingu järgi lõppema järgmise aasta septembris, täiendavate uuringute mõju tähtajale selgub peale arheoloogiliste tööde lõppu.
Arheoloogiliste tööde järelevalvet teostab Arheox OÜ (Rivo Bernotas), neid rahastab RKIK. Kuljuse ja artigi avastamise hinnanguline maksumus on 18 000 eurot koos käibemaksuga
Leidude tõttu tekkis vajadus ca 100-150 m2 suurusel alal täiendavateks uuringuteks, tööde algus on planeeritud aprillikuusse.
„Meie jaoks tähendavad arheoloogilised leiud küll projekti kallinemist ja määramatust ehitustööde tähtajale.
Küll aga peame kohalikku ajalugu, selle uurimist ja säilitamist väga oluliseks ja oleme väga uhked, et saame anda oma panuse Eesti ühe olulisema kaitsevaldkonna objekti nii väärika ja pika kultuurilooga asukoha põhjalikumaks uurimiseks,“ ütles RKIK taristuosakonna lääne portfellijuht Mario Metsoja.
Arheoloog Mauri Kiudsoo kommentaar
Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne.
Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest.
Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega.
Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.
Piirkonna tähtsusest
Hemaeri (Ämari) viie adramaa suurune küla paiknes muinasajal Vomentakae (Vomentaga) kihelkonna territooriumil. Viimane asetses Rävala maakonna lääneosas, hõlmates hilisema Keila, Harju-Madise, Risti kihelkonna ja ühe osa Nissist.
Vomentaga muinaskihelkonda on arheoloogiliselt vähe uuritud. Kuigi Vääna, Keila ja Vasalemma jõe alamjooksu ala on üsna põhjalikult arheoloog Mati Mandeli poolt muististe otsimise eesmärgil läbi käidud, pole vaadeldavas piirkonnas arheoloogilisi väljakaevamisi peaaegu üldse tehtud.
Vomentaga viikingiajast rääkides saame seega tugineda üksnes juhuleidude materjalile, mis on naaberaladega võrreldes täiesti omanäoline eelkõige Rootsist ja Edela-Soomest pärinevate importesemete tõttu.
Tuginedes piirkonnast avastatud hõbeaaretele, on baltisaksa uurija Adolf Friedenthal oletanud isegi Skandinaavia viikingite asustuse olemasolu hilisema Keila kihelkonna alal.
Nii või teisiti osutavad piirkonnast päevavalgele tulnud aardeleiud Gotlandile lisaks mõistatuslikele otsekontaktidele Hedeby endaga, mis oli toona Põhja- ja Läänemerd ühendavate teede sõlmpunktis asunud tähtsaim keskus.
Ämari muinasasulakoht oli strateegiliselt tähtsal positsioonil Vomentaga peamise sadama suhtes, mis paiknes umbes nelja km kaugusel, hilisema Padise kloostri lähedal.
Linnus asetseb hilisemast kloostrist umbes kilomeeter lõuna pool Kloostri jõe paremal kaldal ligi 14 meetri kõrgusel kaldaneemikul.
Geoloog Helgi Kesseli andmeil tungis Paldiski laht 1000 aastat tagasi Kloostri jõe suudme kohal enam kui kilomeetri jagu sisemaale, moodustades läänetuulte eest varjatud sügava lahesopi, mis oli igati sobilik sadamakoht selleaegsetele madala süvisega meresõidukitele.
Ämari lähiümbrusega (umbes kaheksa kilomeetrit põhjakirde-suunas) seostub lisaks ka ainus siiani arheoloogiliselt fikseeritud Loode-Eesti viikingiaegne randumiskoht Klooga järve ja Lahepera lahe vahelisel alal.
