Enne plastikut: sajandeid olid vaat ja tünn see imetaara, milles hoiti kõike veinist kuni laipadeni

Isegi roomlased asendasid oma armastatud amforad vaatidega.

Sajandeid ei olnud vaadil ja tünnil taarana võrdset ning nendes veeti ja säilitati kõike alates soolaheeringast kuni surnuteni, kirjutab ajakiri Imeline Teadus.

Inimkonna töötegemise ajalukku mahub õige palju niisuguseid ameteid, mis on tekkinud ja siis kadunud. Mõni neist on unustusse vajunud nii ammu, et sellest ei mäletata enam midagi, mõni teine kadunud või peaaegu kadunud töö oli veel sadakond aastat tagasi täiesti harjumus­pärane ja igapäevane.

Üks neid elukutseid, mille tänaste meistrite hulka mineviku omadega kindlasti võrrelda ei saa, on tündersepa oma. Põhjus on lihtne. Kui vanasti olid puidust tünnid-vaadid õigupoolest ainsad mahutid ükskõik millise kauba veoks ja säili­tamiseks, siis tänapäeval on pakendi­maailm hoopis teistsugune.

Veel 19. sajandi lõpus oli Inglismaal ligi 30 000 tünder- ja aamisseppa rakkes ainult sellega, et valmistada kohalikule õlletööstusele puust vaate ja tünne. Neid kulus inglastel õlle tarvis palju: aastas tervenisti 18 miljonit tükki.

Prantslased teisel pool La Manche’i kasutasid veini jaoks aastas ära kümme miljonit vaati, USAs meisterdati aastas 7,5 miljonit vaati ainuüksi toornafta jaoks. Sedasi olid eelmise sajandi algupoolel tünder- ja aamis­seppadel käed-jalad iga päev tööd täis.

See oli aeg, mil ülemaailmne kaubandus kasvas väga kiiresti. Ühes sellega suurenes vajadus ühtse, universaalse taara järele.

Sajad tuhanded meistrid üle maailma valmistasid mitmesuguseid vitsikuid ehk vitsiknõusid vaatide ja tünnidena, ent nõudlus ületas ikka pakkumist.

See tähendas, et selle unikaalse ameti pidajate rahakott oli nii mõnegi teise meistri omast tüsedam ja tünnide-­vaatide tegemine tõi leivapätsi kõrvale lauale ka priske vorstirõnga.

Esimene kujutis puust mahutist, mis on tehtud laudadest ja mida hoiavad koos võrud, pärineb vanast Egiptusest umbkaudu aastast 2600 eKr. Seda eset on kujutatud ühe hauakambri seinamaalingul ning seda kasutatakse pildil maisiterade hulga mõõtmiseks. Tõelise hoo sai aga vaatide võidukäik tänu iidsetele keltidele.

„Alpide lähedal panevad nad veini puidust pottidesse, et kaitsta seda talvel külma eest,“ kirjeldab nende teguviisi roomlasest geograaf ja loodusteadlane Plinius vanem 1. sajandil pKr.

Loe tünnide ja vaatide ajaloost lähemalt veebruari Imelisest Teadusest!