Maailmarevolutsiooni Saksamaale eksportida ei õnnestunud. Üht punaste armeedest, mis Varssavit edutult vallutada üritas, juhtis aga eestlane August Kork, kirjutab ajakiri Sõdur nr 3/2020.

11. novembril 1918 alistus Saksamaa maailmasõjas lääneliitlastele ja Poola kuulutas end taas iseseisvaks riigiks. Relvade hankimiseks juhust kasutades desarmeerisid poolakad hulgaliselt Ukrainast ja Valgevenest nende territooriumi kaudu taganevaid saksa sõjaväelasi.

Pärast iseseisvuse saavutamist jätkas Poola oma territooriumi laiendamist sõjalisel teel Galiitsias, kus oli moodustatud oktoobris 1918 Lääne-Ukraina Rahvavabariik, piirkonna hõivasid Poola väed juba novembris.

Võitlused Poola ja Ukraina vägede vahel kestsid kuni 1919. aasta suveni. 21. novembril 1919 andis Antandi ülemnõukogu Poolale 25-aastase valitsemismandaadi Ukraina Galiitsia piirkonna üle.

1919. aasta alguses toimusid Poolas valimised ning võeti vastu Poola põhiseadus, mis kuulutas välja riigi iseseisvuse taastamise 1772. aasta Rzeczpospolita piirides, taastades seega enda jaoks olukorra enne kolme Poola jagamist 18. sajandil.

See viis Poola konfliktini erinevate naaberriikide ja rahvastega, sest kindlaid piire tol ajal ei olnud ja vaidlusalustel aladel elas lisaks poolakatele ka teisi rahvaid, sakslasi, tšehhe, ukrainlasi, valgevenelasi, leedulasi jne.

1918. aasta detsembris algas ka Saksamaa koosseisus olnud Poznani piirkonnas poolakate ülestõus (nn Suur-Poola ülestõus), moodustati oma sõjavägi ja pärast ägedaid võitlusi ühendati see ala Poola riigiga.

Esimese maailmasõja lõppedes oli provintsi saatus otsustamata. Poolakad nõudsid, et piirkond tuleb liita äsja iseseisvunud Poola Vabariigiga, samas sakslased keeldusid mistahes territoriaalsetest järeleandmistest.

1919. aastal loovutas Saksamaa lõpuks poola enamusega alad ja Poola sai ka pääsu Läänemerele (nn Poola koridor), mis lahutas Ida-Preisimaa ülejäänud Saksamaast.

Uus Poola sõjavägi

Poola sõjaväge tuli hakata kiiruga moodustama kõige erinevamatest poola rahvusüksustest. Muidugi valitses sel ajal üldine rahvuslik vaimustus ning soov taastada enam kui saja-aastase vaheaja järel iseseisev Poola riik oli valdav.

Vahepeal oli poolakate iseseisvustahet hoidnud ülal terve hulk erinevaid ebaõnnestunud ülestõuse (1794, 1830, 1846, 1848, 1864). Esimese maailmasõja ajal olid poola rahvuslikud väeosad moodustatud nii Venemaal (kindral Dowbor-Muśnicki korpus), Austria-Ungaris (Piłsudski poola leegionid) kui ka Prantsusmaal (kindral Halleri armee). Nüüd tuli need kodumaale tuua ja ühtseks sõjaväeks liita.

Saksa armees poola rahvusväeosi ei olnud, kuid tuhanded poolakad olid seal sõdinud. Kõike tuli teha kiiruga, nii-öelda sõjaolukorras. Lisaraskusi põhjustasid relvade nappus, samuti erineva päritoluga relvastus (Vene, Saksa, Austria-Ungari, Prantsusmaa jms).

Poola armee tuumiku moodustasid esimese maailmasõja karastuse ja sõjakogemustega sõdurid ja ohvitserid, kelle seas oli ka terve hulk võimekaid kindraleid: Władysław Sikorski, Edward Śmigły-Rydz, Józef Haller, Józef Dowbor-Muśnicki, Franciszek Latinik, Lucjan Żeligowski, Wacław Iwaszkiewicz-Rudoszański. Marssali aukraadis Józef Piłsudski oli ühtaegu Poola riigipea ja sõjaväe ülemjuhataja.

Kokku käis Poola sõjaväest 1918–1920 sõja jooksul läbi üle miljoni mehe (Poola rahvaarv 1921. aastal oli 27 miljonit).

Sõja algus

Pärast Saksamaal toimunud novembrirevolutsiooni ja saksa vägede endise Venemaa territooriumilt evakueerimise algust tühistas Nõukogude Venemaa valitsus 13. novembril 1918 ühepoolselt Saksa keisririigiga sõlmitud Bresti rahulepingu.

16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis käsu alustada taganevate Saksa vägede järel pealetungi laial rindel Eestist kuni Ukrainani. Seejuures püüti vältida kokkupõrkeid sakslastega. Lootus oli relvajõul õhutada maailmarevolutsiooni leeki kogu Euroopas, eelkõige toetada aga revolutsiooni Saksamaal.

Kuidas toimus Punaarmee esimene kokkupuude Poola vägedega, kes võitlesid sel ajal sakslastega Poznani piirkonnas ja lääne-ukrainlastega Galiitsias?