Émile Ennouchi eemaldab leiult harjaga viimased tolmu­kübemed ning tõstab selle üles ereda Aafrika päikese kätte.

See on kolju, mis on aasta­tuhandeid maapõues lebanud ja selle ajaga pisut muljuda saanud, kuid üldiselt siiski heas seisukorras. Ennouchi pöörab koljut aeglaselt ringi ja silmitseb seda igast küljest, lastes sõrmedel üle silmakoobaste kohal oleva paksenenud luu libiseda.

Aasta oli 1961, kui antropoloogist Ennouchi Marokos Safi linnast 50 kilo­meetrit kagus Jebel Irhoudi lähistel toimunud ulatuslikke väljakaevamisi juhtis. See hästi säilinud kolju klassifitseeriti esiti neandertallase omaks, aga hiljem leidsid teadlased pealuul väga palju sarnasusi tänapäevaste inimeste omadega ja nii otsustati, et tegu on väga varajase Homo sapiensiga.

Kolju dateeriti 160 000 aasta vanuseks, mis sobis kenasti teooriaga inimese põlvnemisest, mis viimase ajani kehtinud on. Selle järgi tekkis Homo sapiens Ida-Aafrikas umbes 200 000 aastat tagasi ja levis seejärel üle kogu Maa.

Üle-eelmisel aastal vaadati Ennouchi leitud kolju uuesti üle ning leiti, et see pole mitte 160 000, vaid hoopis 315 000 aastat vana. See tähendab, et meie liik, nüüdis­inimene, sai hoobilt ligi 150 000 aastat vanust juurde.

Peale selle, et Jebel Irhoudi kolju nihutab nüüdisinimese tekkeaja kaugemasse minevikku, tõstab see ümber ka meie hälli, sest kuidas muidu oleks võimalik leida vanimad Homo sapiensi säilmed Marokost, mis jääb Ida-Aafrikast 6000 kilomeetri kaugusele?

Kolju ise võib sellele küsimusele tegelikult vähemalt osalt vastata. Ehkki tegu on ilmselgelt Homo sapiensiga, on sel jooni, mis viitavad inimese perekonna vanematele liikide­le. Ka teised varased leiud viitavad, et pigem sarnanesid meie esiisad kirju, paljude segavormidega suurpere kui üheainsa, kitsalt piiritletud liigi esindajatega.

Loe nüüdisinimese tekke kohta lähemalt maikuu Imelisest Teadusest!