All rannas, seal, kus võimsalt mühava ookeani lained lõpuks vaibuvad, kükitab pisike räsitud olemisega ahv. Ta kissitab silmi ja vaatab merele. Siis istub ta hetkeks maha ja katsub liiva oma sõrmede all.

Äkki hüüab kuskil kaugel valjult tundmatu lind, ahvike ehmub ja pageb tulistjalu metsa puude varju.

See mets pole tema kodune pelgupaik. Vastupidi: nii rand, kus ta hetk tagasi istus, kui ka mets, kuhu ta põgenes, on ahvile ühtviisi tundmatud. Õieti on siin talle võõras absoluutselt kõik – kui välja arvata mõni liigi­kaaslane, kes temaga koos on. Küll aga kodu ja kõik ülejäänud sugulased jäävad ahvist ja käputäiest ta hõimlastest peaaegu 2000 kilomeetri kaugusele. Ta on paisatud talle täiesti tundmatusse, uude maailma.

Sellise stseeni nägemiseks tuleks meil ajas umbes 40 miljonit aastat tagasi rännata. Need ahvid võõral rannal on esimesed omataolised hiiglaslikul mandril, mida me tunneme Lõuna-Ameerikana.

Tänaseks on selle kambakese järeltulijad mandri täielikult vallutanud. Tohututes metsades elab sadakond ahviliiki, seal­hulgas möiraahvid, kaputsiinahvid, siidi­ahvikesed ja haardahvid. Nende mõistatuslik päritolu on teadlastele aastate jooksul parajat peamurdmist pakkunud.

Loe lähemalt detsembri Imelisest Teadusest!